ei ma ei saa seda enam väita, et saksa mehed on koonrid... mida ma vist koguaeg hoolega väitnud olen. mu mälu ei küündi teab kui kaugele, aga vähemalt siin bayerimaal pole ma küll kunagi ise maksma pidanud kui mehed on kambas olnud. nii et tubli tubli. rollid hakkavad jälle paika nihkuma. öige ka eks. no puhas statistika ju, mehed lihtsalt teenivad rohkem ja no naised olgu ilusad ja armsad. olgugi et ma olen üsna iseseisev ja omadega alati hakkama saanud, aga miski feminist pole ma kaugeltki mitte.
tänase öllepartneriga on lood siuksed, et ta öppis samas ülikoolis kus minagi ja pärinebki tegelt sealt linnast. kuidagi olime kunagi pögusalt tuttavaks saanud, ja kunagi taas kokku pörgand ja siis taas mönel peol ja kunagi selgub, et teda on töö Münchenisse viinud ja siis pistab numbri mulle pihku. kunagi fb. ja kunagi avastus, et mina olen nüüd ka Münchenis. ja siis vaja kokku saada, mis leiab aset alles pool aastat selle teema üles vötmist aset leiab. päris vahva oli, hoolimatta sellest, et mina jöin ölut ja tema mingit limonaadi. kuna München on attraktiivne linn, siis tuleb siia tihtilugu ka gruppe oma posimeeste tütrukmeeste öhtuid veetma. pidevalt vooris jälle siukseid grupikesi mööda, ühel kutil oli seljal loosung , et viimane vöimalus-suudlus 1 eur. nunnu...mees polnd just suudeldatav, aga jutt läks igastahes selle peale, et ta hakkas uurima et miuke mu unistuste mees on. välimuselt oleks ta ise isegi täitsa passinud, täiesti armas ja töupuhas ja pikk. krabaks kohe...kui ta ainult poleks seda limonaadi larpinud. no mis mul muud oli öelda, et ma olen unes näinud küll oma unistuste meest, aga kes seda enam mäletab.
igastahes pole üldse soovitatav tahta oma unenägusid mäletada...lootuses, et sealt miskit tarka välja tuleb. mis kasu on mul unenäost, kogu sest söjast ja hirmust ja hitlerist vöi siis sellest, et G otsutab nüüd järsku USAga löpparve teha ja tagasi kobida ja just minu juurde... ei miskit möistlikku.