Põnevil

Homme olen Eestis!!! Täna öösel läheb tegelt reisimine lahti ja homme maandun Riias kus siis isa mu ära otsib. Loodetavasti jöuan öhtul öeraasu kooli jöulupeole ka. Seesama minu vana kool, kus ma ka oma 9 eimest aastat (elu)tarkust taga ajasin. Eh kott vaja veel pakkida. Ikka viimasel minutil. Aga see tegevus on niikuinii pool-automaatseks saand juba. Peaasi et pass ja kingid kaasa saaks, muu polegi oluline enam.
JA ma nii väga loodan (nagu köik ilmselt) et lumi ka ikka maha ilmub!!!

Aastavahetus

Ah läksin vist pisut hulluks äsja jälle. Nimelt mainis just minu nunnukas G mis tal aastavahetusel plaanis ja oli teine nukker, et mind seal ei ole. Olevat sama seltskond pluss lisaks veel möningad söbrad ja üüritakse siis üks pubi linnas. Eelmine aasta oli renditud mingid ruumid pisut linnas väljas Versaille kandis ja seltskond oli väääga lahe ja üldse oli väga tore üritus! Ja siis 1. jaanuar G kullakesega lihtsalt terve päev voodis maha vedeleda. Mönus. Aga sel aastal olen ju Eestis ja siin möngingad söbrannad organiseerivad juba aastavahetuseks ka ülipönevat olemist.
Aga nüüd, kui G mainis sellest ja mainis veel lisaks et tulgu ma kah ikka, hakkasingi selle peale mölema. Kogu lennupiletite värk juba järgi uuritud ja polekski nii möeldamattu see miskit kui ikka 31. detsembril Pariisi kihutaks. KAllima juurde!!! Aga mu vanemad ja eriti tähtis, vanaema, lööks mu maha vöi siis tunnistaks end minust lahti jne kui ma ainult nädalaks vöi nati rohkemaks koju oma nägu näitan.... Aga no ma tahan ju G juurde!!!!!!!!!!! Samas ma tahan ju oma söpradega eestis ka vallatleda ja pere keskis olla. No on dilemma. Äkki keegi aitaks vöi miskt, mul otsustusvöime alati närune olnd. Aga sellised spontaansed otsused siiski ainukesed väärt otsustamised olnud.
Aasta viimane päev oleks muidugi ka tegus sel juhul... Riia-Frankfurt-Paris....
???????????????????????????????????????

Suur halll

Täitsa jube, kui hall on see siinne talv sel aastal. Ja meeleolule möjub see laastvalat. Masenduseuss närib ja närin end üha sügavamale.
Eh peaks vist vitamine sööma hakkama... Äkki jöuluvana toob möne pöneva. Käpikud vöiks ka tuua.
Njah isegi kojumineku rööm hakkab vaikselt hääbuma. Aga see vist pigem seepärast, et ma ei oska oma aega seal ära plaanida. Minu ja ema plaanid lähvad lahku nagu ikka ja ma ei suuda ära nüüd otsustada, mis see köige parem oleks nii mulle kui talle. ei sellist ühtset paremat ei saagi olema, pole kunagi olnud ja ei hakkagi kunagi olema. Meie suhted on nagu nad on ja pisut paremad vöivad nad tunduda ainult vahemaa pealt. Aga mul on temast lihtsalt metsikult kahju. Nönda üksikuks on ta jäänud.... aga kas mina saan sinna tegelikult midagi parata. Jah mina ja vennad on küll ilmselt ainuke vöimalus tal natukesekski vahelduseks vahel harva. Seega ka ainukesed lootused...seega ka peab sellega arvestama. Ema on ema... kallis ju köigist erimeelsustest hoolimatta. Aga mis perekonda siin mängida, kui see juba väga väga ammu löhki löödi ja mingit soojust sealt leida pole olnud.

väike lisa...

Eile löppes kohvetamine hoopis höögveini mekkimisega :) PEale seda ma suurt raamatukogus istuda ei viitsind muidugi, kuigi vaim oli täitsa ergas küll. Otsustasin ikka koju pörutada. Rongis löin uljalt oma sudoku taas lahti nii eksperimendi eesmärgil. JA selgus, et möte oli täitsa vilgas jah. Vilkam kui linna söites ilma höögveini uimata oli. Peaks vist suuremas koguses höögveini koju muretsema.
Peost veel nii palju, et enamus aega sai seal ikkagi nalja nabani vist. Ülinöme, et see Jan seal ikka asjad nii metsa keerata suutis löpus.
Hispaanlased, möllukad, rabelesid seal ikka hoolega oma muusika järgi tantsu vihtuda ja hoidku eest kui möni eriti kuum lugu tuli. Siis oli lausa ohtlik platsi peale jääda, nagu segased kukkusid kargama ja lisaks sellele kooriti veel ülakeha ka paljaks. Uurisin igalt poolt, et mikspärast küll? Kuskilt tuli vastus, et no naudi siis eksju :) Midagi erilist seal nautida küll polnud. Üks hispaanlane tahtis siukse küsimuse peale mul ka särgi seljast haarata ja leti peale tantsima kupatada :))
Veel nägin ühte soomlasehakatist, kes ka alati igal pool pidudel kus me oleme olnud, kohal on passinud. Kuna eelmisest peost ma küll mäletan, et ma nägin teda ja Kai veel mainis, et kutt olevat seal me eest pögenenud muudkui, mida mina küll jälle tähele ei pannud. Aga noh igastahes seekord ma küsisin soomlase käest, et no sa ei panegi plehku vä? Hihi jäi mind veidralt piidlema, ju ei saand vist aru :) Aga eriti pögenemisaldis polnd teine küll, hoopis vastupidi. No ma panin siis seekord plehku.
Keegi kutsus veel ballile. Selgus ka kuhu eelmisel peol Kai kaduma läinud fotokas oli maandunud. Igastahes tore, et on variant see jälle tagasi saada.

Janiga sai veel eile sönumineeritud. Sai see asi selgeks räägitud, et näha ma teda küll ever never ei taha. Loodan et ei näe ka.
Aga järgmisel nädalal pörutan juba koju!!!

Puzzle

Nädalasse mahtus taas päris palju. Esmaspäeval sai siis end Pariisist tagasi lennutatud, seega oli jälle selline kurvemat sorti olek. Maha jäi kevadine päikseline Pariis, vahetatud pilvise Frankfurdi vastu.
Aga teisipäeval oli töö juures meie osakonnal jöulupeoke. Vot see oli shikk. Kogu see jant toimus varieteeteatris "TigerPalast". Algas 5 käigulise öhtusöögiga sealses kaunis gourmet-restoranis ja edasi läks siis showks. Esimene selline varietee kogemus mul. "Teaterisaal" oli siis selline kaunis baarilaadne saalike, istuti mugavalt lauakeste taga ja kellenerid sibasid hoolega ringi, hoolitsemaks et kellegil millestki puudu ei oleks. Veiniklaas oli alati täidetud :) Mönus. Varieteeprogramm oli ka väga tasemel ja öhtujuhiks ka ääretult muhe tegelane. Löpuks saadeti veel taxoga koju, no ja minu küla on Frangist üsna kaugel. Ilus öhtu oli. Kuigi teisipäeval tabas mind mingi metsik väsimus. Selline väsimus, et oleks ära minestand selle kätte. No hämmastav. Loengusse minek oli üsna mötetu, oleks targem end kodus siiski välja puhata kuidagi. Iga pisemgi rakk kehas oli väsimusest oimetu. Samas oli ju selline korralik löögastav nädalavahetus seljataga. Veider. Peo käigu tuli muidugi mingit sorti energia sisse taas, aga komapäev jätkus sama jama. Praegu asjad vist normaliseerund jälle.
Aga reedel tuli söbranna oma kutiga Amsterdamist siiakanti ja reedel oli ka hispaania-pidu (jälle mingi erasmulaste pidu, seekord siis tasuta sangriaga jne). Nii et saigi kohe sinna ka tötatud. Kui päris aus olla, siis suurt ei kippunud küll peole üldse enam, aga seekord poleks ilmselt minemattajätmine köne allagi tulnud. Pidu oli siiski väga lahe, nagu need peod ikka. Kui välja jätta asjaolu, et hull Jan (seesamune, kes varmalt eesti keelt öppima hakkas ja tahtis aastavahetuse ka Eestis veeta, mis paraku minu temaga tegelemise-keeldumise töttu ära jäi. Solvus vist pisut, aga mitte piisavalt). Igaljuhul mingi hetk oli ta mul kraes kinni, et miks ma teda ignoreerin. Heh mul ja viitsimist kedagi ignoreerida. Ma ei olnd teda lihtsalt tähele pannud, aga tema juba väitis kus ma teda köik peo jooksul äranäinud polnud. Normaalne mees eksju. Pidudel ma olen üleüldse alati siukses omas elemendis ja suurt tähelepandamattu, ses suhtes et ei pane lihtsalt kedagi eriti tähele, kui nad just nina alla kargama ei tule. No önneks kamandas söbranna mind tema juurest minema chupitole. Siis sai seal tantsuvihutud jne kuni mingil hetkel oli Jan jälle mul ninaall. Ütlesin, et ma tahan pidu panna ja nautida ja ei viitsi kellegiga mingeid möttetuid ignorantsusteemasid jahvatada. No tule taevas appi! Ausalt öeldes ma suurt ei mäletanudki, mis ma ütlesin, igal juhul ärritus ta selle peale väga ja töukas mu jöuga vastu seina, nii et ma oma pea üsna ära löin. No vot see oli shokk, jätsin ta kus kurat ja läksin kuhugile nurka pisaraid valama. Vaevalt et see nii väga valu tegi (mul üsna körge valulävi), aga päev läbi oli selline örn olek ja nüüd oli hea variant see kuidagi endast välja uluda. Ta muidugi ehmus oimetuks oma sellisest teost ja kargas mulle järgi vabandama. Kurat ja siis ta ei jätnudki mind enam rahule. Tolknes igalpool järel kus suutis. Vahepeal veel üritasin tantsu vihtuda oma loengu-silmaröömuga. Temast jäi mingi ääretult positiivne tunne sisse...ma ei teagi oli see tema parfüüm vöi midagi tema juures oli väga meeldiv kuidagi :) No aga see selleks. Igal juhul koperdas Jan jälle mind tüütama. Löpuks kukkus ise ka pisaraid valama ja ütles, et ta armastab mind. Et seepärast kogu see jama. Hullunud teine. Novot siuke tegelane siis. Kolmas kord nägin teda (kaks korda ma olen parajalt joobnud olnud) ja juba tema armastab. Nojah. Hea kui mönel selline äratundmine nönda kiirelt käib. Kunagi oli mul samasugune juhtub veel ühe saksa kutiga. Aga siis ma olin noorem ja ujedam ja moraalitunnetus oli oi kui palju körgemal. Kutt hakkas saatma pisikesi kingitusi, lilli kulleriga, ja muidugi...asus eesti keele kallale :)) Tema oli leidnud mingi eesti vanasönade kogumikku, mis oli ka saksa keelde ära tölgitud ja nii ta mulle neid saatis hoolega. Siis vötsin seda teemat natu südamesse. Aga praegusel juhul ma küll ei suuda muud kui jälestustunnet Jani vastu tunda. Kunagi hommikukanti asusin siis rongijaama poole koperdama, et ikka kunagi koju ka jöuda. Loomulikult lonkis kutt mul järgi ja üritas veel kuidagi end välja vabandada ja midagi (ma ei teagi mida) selgeks rääkida. Ottas veel mu rongi ka ära ja siis kobis muidugi rongi peale ka. Lollakas. Ütlesin küll, et minu poole ma teda küll ei lase, aga see teda ei heidutanud. Minu külas hüppasime bäckereist läbi, et paar kohvi vötta ja siis minu juurde. Ta sibas mul truult järel, hoolimatta sellest et ma temast suurt väljagi enam ei teinud. Kohvi körvale, minu kodutrepil istudes, üritasin talle küll selgeks teha, et kulla mees, rahunegu nüüd maha ja asi on lootusettu niikuinii, mul on kallim olemas ja kui ka poleks, ei tuleks sellest iial miskit välja. Siis hakkas pihta selline teema, et ta tunneb ennast halvasti ja tohib ta ikka korraks mu juurde tulla. Aga siukeste asjadega ma olen üsna kategooriline ja jätsingi ta sinna trepile end halvasti tundma. Ise ju söitis minuga sinna pärapörgu kaasa. Mina läksin kenasti koju, keerasin magama ja lülitasin telefoni ka muidugi välja. Kunagi peale löunat kui ärkasin taas, kuulasin siis sönumid ka üle. Loomulikult oli üks Janilt, oli teine just rongist maha jäänud ja rongiliiklus linna on sealt ainult iga tunni tagant. Nojah omad vitsad eks. Täna saatis veel sönumi sooviga kokku saada. Aga no ma tahan oma tervist ja enesetunnet siiski säästa seekord siis päris tösiselt tema ignoreerimisega. Süda läheks pahaks, kui peaks teda veelkord nägema ja ma siiski selliseid iiveldusi väldiks.
Nonii aga nüüd lähen linna peale kohvetama.

poliitiline varjupaik

Vedelen, ja täiel rinnal.... vaatan riburadapidi eesti seriaale netist ja ei teee julmalt kohe mitte midagi! Pôhimôtteliselt esimene selline pÄev peale saksa kolimist. Eile lennutasin end Pariisi läbi tund aega kestvate turbolentside ja paraja hilinemisega ka veel. Kallis G oli vastas... minu ninnunännununnu G :) Imelikul kombel ei magand öösel peaaegu üldse. Siin ma ju magan nagu kott alati. ja veel peale üle kuu aja kestnud magamattust. Noh unenäod ka just kôige toredam polnud. Nägin unes, et G elas Mehhikos ja ma läksin talle sinna külla ja maandusin kuskil tiheda pôlismetsa keskel (ma ei teagi mis transpordivahendiga). Igastahes G mul seal vastas polnud ja hakkasin siis ise seal tiheda, kôleda ja pimeda metsa keskelt mingit rada tsivilisatsiooni vôi siis G juurde otsima. Aga siis nad kôik tulid. Esiteks kaks kaamlit. üks oli vist kaamel "Lufthansa" kellega Marokos pôgusalt tuvusime :) Igaljuhul nad olid täitsa rahumeelsed, tahtsid lihtsalt ujuda ja hüppasid jôkke... sillalt. Peakat vist. Aga siis hakkas mingi krokodill ennast pôgusalt end minu poole liigutama. Ja järsku oli hunnik madusid ümberringi. Need olid tegelt vist kôige hullemad ja hirmuäratvata. JA siis juhtus midagi veel koledamat, mida ma miskipärast ei mÄletagi, aga mille pärast ma igaljuhul üles jälle ärksin ja ennast tihedalt G ümber punusin.
Nuh aga hommik oli ikka ilus, tôi mulle hoolitsevalt magneesiumi ja veel mingeid muid tablette voodisse :) Lisaks sellele veel hunnik maiustusi ja värke hommikusöögiks :) Ootan nüüd teda hoolega koju!!!

....

täna hommikul üles ärgates hakkas endast väga hale.... aitab enese raiskamisest!!!

Raamatukogu

ehk minu teine kodu hetkel. vöi tegelt ei tea kah. eelmine nädal läks küll nii, et iga öhtu oli miski date vöi niisama ölu plaanis. Hakkab pihta see laaberdise elu siin. Reaalsustaju juba vaikselt, tasa ja targu, eemaldub. Kikivarvul. Nii et tähele ei pane ja siis kui järsku märkad mis lollsutega jälle hakkama oled saand, siis... on paha paha... Aga igavaks ei tohi ka ju eluolukesel minna lasta. Küll jöuan penskari pölves igavleda, siis ainult igavlengi. Joon viskit ja suitsetan marihuaanat. G-ga koos ma arvan.

njah eelmine nädal oli siis tihe. möni eredam hetk: üks sakslane hakkas mu pärast eesti keelt öppima :))) las öpib siis. ütlesin küll, et eriti ma seda ei soovita. aga oli teine üsna motiveeritud. no jöudu. eile saatis sönumi, et " iga algus on raske". see on see sakslane Jan, kes mind tol bussijuhiöhtul bussi peale saatis. ja kui ma talle rääkisin kuidas mul see bussisöit kulges, sai teine korraliku shoki. no vähemalt näitas nii välja. ütles et enam ma bussiga söita ei tohi, on pakkund paar korda ming koju ka viima end. sohver kuluks ära ikka eks, aga mis sealt köik veel oodatama hakataks. muidugi on pakkunud ka varianti tema juures ööbida :) njaaa, ühte kanti kipuvad need mehed köik minevat :))

nagu öeldud eelmine nädal oli iga öhtu kellega miski kohtamine ja ölu plaanis. sellega seonduvalt ma vist kaotasin kaalust ka omajagu, sest terve päev ei söönd, öhtul ainult ölu vöi kaks ja järgmine päev samasuguse. reedel oli isegi kaks kohtumist üksteise järgi. algul läksin väiksele öllele ühe juba pikemaajalise hea söbraga siin. kah eestlane, aga nö väliseestlane juba. ja peale seda siis Jan poiss, kes mu löpuks sööma viis. Sai ikka nädala löpus midagi kosutavat ka hamba alla. Lisaks oli see Jan mulle mu kapsuni, mille ma eelmise peo käigus ära kaotasin (vöi no lihtsalt enam üles ei leidnud ennem minekut) tagasi muretsenud. mulle küll ei meeldi asju kaotada, aga peale pidu oli kergendus, et kampsun läind, sest see on igivana ja oleks mulle pöhjust andnud uus muretseda. nüüd jälle ei viitsi.
noh. aga laupäevaks olin nii läbi omadega, et ei liigutand lillegi. peale selle jäin natu haigeks kah.
pühapäev siis jälle raamatukogus ja peale löunat tuli Kai ka minu linnakesse, et hoolega öppida. aga mötlesime siis et teeks väikse värskendava ölle ennem raamatutesse sukeldumist. tegimegi.... aga siis tuli happy houri aeg jne. noh kella 22ks vist jöudsime korraks raamatukokku, aga siis olime ka ainult segavateks objektideks seal ilsmelt. ime et välja ei visatud.
ja oligi uus nädal käes....

ps! juhuuu ülehomme lähen pariiisii

Bussijuht

Aga mina käisin eile taas trallitamas. Oli siin taas üks välistudengite pidu, nimeks Länderfarbenparty, mis eeldas siis et sa end oma maa lipuvärvides kohale vead vöi täis mökerdad. Kui ei olnud vastavat riiestust, joonistati kohapeal lipp pöse peale. Me Kaiga siis lasime ikka eesti lipu kenasti pöse peale maalida ja sama tegi ka meiega kaasas olev ukraina tüdruk. kah eesti lipu siis ja mitte ukraina :-S Jama küll kui oma maad nönda häbened. Mina ja enamus eestlasi, keda siin vöörsil tean, on küll väga uhked oma pisikese armsa ja tööka kodumaa üle!
Nojah olime peol juba oma 22 paiku platsis ja läks lahti. No jälle üks metsik pidu, ei taha kohe detailidesse laskudagi. Metsik, aga önneks mitte väga pikk seekord. Olin endale päeval juba pähe vötnud et hommikuni seekord ei vihu pidutseda. No ja kell 2 paningi peolt minema, et siis viimase bussiga kodu saada. Keegi Jan peolt veel tuli mind saatma, vist kukkus murtesema et kuidas siuke jooberdis koju saab nönda. Söitis minuga keskklinna siis kenasti kaasa ja siis ootas veel mu bussi ära ka ja siis veel helistas mitu korda veel. Kuigi oma ähmase olekuga mul önnestus ainutl ükskord ta köne vastu vötta ja siis tegi ka bussijuht migni manöövri, nii et mu telefon poole köne pealt kuhugi eemale lendas. Vöis teda vist muretsema panna küll jah, sest peale seda jäi mu mobla möneks ajaks tummaks.
Aga jah, rääkides bussijuhist ..... Temaga sain tuttavamaks juba esimesel korral, kui ma bussiteenust oma külakesse kasutasin. Nimelt selgus söidu käigus et buss ei söidagi sinna kohta kuhu mul oli vaja. KEll oli peaaegu keskköö ja välja pime ja köle ja külm. Bussijuht siis ütles, et oodaku, ta teeb oma ringi ära ja viib mu koju siis. Njah aga pärast tuli välja et see buss söidab sellest külast ikkagi läbi küll, sel on lihtsalt kaks nime ja ma ei olnd veel siukeste asjaoludega eriti kursis. No igaljuhul ta viis mu ukse ette ära kenasti.
Seekord siis oli postil sama bussijuht. Lobisesin siis temaga hoolega juttu ja siis ta pani mu peatusest lihtsalt mööda. Pistsin küll kriiskama, et ma nüüd tahan nagu maha minna, aga ta ütles, et teeb oma ringi ära ja viib mu ukseette siis taas kenasti. Noh nöme värk ja ütlesin mis tahtsin, ei patand ta kuskil enam. Oli oma ringiga valmis ja vöttis sisi oma auto et mind koju viia. Noh siis tuli teemaks muidugi, et läheks tema juurde parem. eeeeee... muutusin juba üsna kategooriliseks, kuigi purupurjus nagu ma olin, ja siis ta suundus ikka minu küla poole. Maja ees kukkus muidugi käperdama, töbras!!! MA siis panin autost välja ja koduukse poole. Ta tuli muidugi järgi :-S Siis sain välisuksest kudiagi sisse ja löin selle ta nina all kinni. Jöudes peaaegu oma ukse juurde, kuulen et ta oli kuidagi välisukse lahti muukind ja pani jooksuga juba trepist üles.......... Vaevu vaevu sain oma uksest sisse, ukse kinni ja lukku keeratud. Töesti väga napilt :-S Ei noh, siis ma olin püstitige, aga mida rohkem sellele mötlen, seda suurem hirm nahavahele poeb, et mis köik juhtuda oleks vöinud. Mees oli nagu loom!!!!!! Haige värk. Pagan! JA kuna ma tihtilugu jään hiljemaks raamatukokku, pean tihtilugu just bussiteenuseid kasutama. Aga nüüd on küll pisut hirm bussiga söita üldse :-S Sest no kell 23 vöi kell 1 kui ma sellega lähen, on niikunii buss enamasti tühi, vähemalt selle minu peatuseni küll. Nöme värk.

et miks?

olen raamatukogus. vasakul minust istub neegritüdruk ja paremal istus just araablane. veider on küll söna "neeger" kasutada, aga mida siis muud? must? no mu perekonnanimi kölab samamoodi, nii et see ka natu nigel minu jaoks. ja mingid ladina-ameerika/aafriklase vöi mis ta oligi on ka liiga pikk. nojah ja kas peakski liigitama? aga vist peab, sest käitumismaneerid ja üldse köik muu on ju erinevad.
tömmu tüdruk ukerdas siin hoolega, tömbas mu läpaka juhtme pistikust välja, sest ja toppis selle kuhugile eemale, sest tema juhe sinna eemale ei ulatunud. no muidugi küsis ka eelenvalt, aga kuna ma veel jäin teda pikalt vaatama ja ksisin tuhmi näeoga, et miks, siis oleks vöinud ju aru saada, et see mulle eriti ei meeldi. oleks vöinud siis sealt eemalt mingi laua valida. kohti oli küll. aga nüüd köik kohad täis ja mina pean oma kaablit kuskilt teiste jalust otsima minema.
araablane lihtsalt mulises köva häälega mobiili, kui keegi talle helistada suvatses. raamatukogus sellised asjad häirivad. lihtne ebaviisakus kaasolijate suhtes. siia tullakse ju öppima ja öppismiseks on vaja süveneda ja mida sa süvened kui keegi sul körval vihases araabia keeles mulisema kukub. önneks ta läks minema. nüüd istub mu körval saksa tüdruk. enne oma läpaka lahti löömist vabandas hoolega ette ära, et tal on sound peale jäänud ja et see ilsmelt korraks segab.
ok need on tänased näited, aga neid on päevast päeva samalaadseid ja piisavalt palju. rääkimatta sellest et mu ühikanaaber sattus kord natu vägivaldne kameruni-poiss olevat. noh vägivaldseks läks ta siis kui ühikasse jäin ainult mina, mehhiko tüdruk ja tema siis. tundis ilmselt et ta nüüd ainuke mees majas ja vaja ohjad enda kätte haarata. kahetsen et ei kutsunud tookord politseid, oleks teine maalt kohe lennanud ka ilmselt. lisaks tuli hiljem välja et ta polnd oma aasta seal elatud aja jooksul kordagi elektri eest maksnud, s.t. et meie teadmatult maksime ka tema eest. no jne. ja tudengitel ikka on raha jalaga segada eks.
vot selle pärast on mu vaated nagu nad on. ..

ps! minu suur söber Dhruv, kes küll kohe mind rassistiks söimama hakkaski (hea vaist vähemalt), omastas niisama lihtsalt mu ID kaardi. ja tagasi saada ongi seda ilmvöimatu nüüd. tuleb uus teha.

Kasuteguritest?

Kole on tödeda nädala löpus, et oled rabanud nagu segane, silmad punased ja vesised peas magamattusest, olek hullumas, aga … kasutegur on nullilähedane :( Masendav. Üldse on juhmi ja ebapädevana olemise tunne üks hullemaid. Selline …nöör kaela tunne…
Ah aga ei tulnud siia tegelt ennast haletsema. Ei salli enesehaletsejaid ja seda osa eneses endas muidugi eriti. Rääkimata muidugi paljudest muudest osadest..ok aitab!

Jah siin tuli ka esimene lumi maha. Selline öhkörnake aga ikkagi imeilus. Ja kuna ma elan ju sellises neetud kolkas ja maal jääb see ju natukene kauemaks püsima. Esimene lumi ikka teeb meele nii ilusaks  Muide kuusk löödi meil ka raekojaplatsi üles. Varsti ilmselt jöuluturu (loe: höögveiniaeg) ka käes. Inimesed ikka naudivad seda pärast tööpäeva koos jöuluturule klaasikese höögveinile minekut. Aga see on ju väljas! LAsped muidugi virutatakse tirelite peale, möh, külmuma vöi ma ei tea mis. Ja siis lödisetakse ja ollakse seltskondlikud. No tegelt ei lödisetta, höögvein ikka soojendab mönusalt, aga vaesed lapsed… Kuigi nad näivad karusellidel lödisemist ka siiski omajagu nautivat :) Aga mina, kui jöuluvihkaja, ootan jöule hetkel väga! Sest ma saan koju siis!!!

Oh aga igasugu naljakaid moment on ikkagi ka päevad täis. Nagu näiteks just praegu (istun raamatukogus) oleks üks suuremat kasvu kutt minu läheduses oma toolilt peaaegu uperkuuti käinud. hihi. No pikali ei käind aga tooli seljatoe löhkus küll suure raksakaga ära. Mina muidugi kukkusin hirnuma, sellise magamatta peaga ma olen täiesti vöimetu end kontrollima. Natuke ikka hääletugevust talitsesin, sest raamatukogu ikkagi ja seal peab ju haudvaikselt passima. Aga söber tal siis (kes minu körval istus) mainis mu itsitamise peale, et see tal juba teine tool. Ma siis mainisin vastu, et kolm on kohtuseadus ja hirnusin rahus edasi. Praegu ka veel.

Aga eile läks raamatukogus eriti kuumaks kätte ära. Nimelt kuna siin need paganama rongijuhid ikka veel streigivad hoolega, siis ma pidin peale tööd ikka veel linnas passima, raamatukogus siis, et kunagi hiljem alles bussiga koju kolistada. No kell 23 asusin siis lahkuma (önneks bussipeatus on kohe raamatukogu ees) kui pörkasin oma ühe pöhi-raamatukogu-söbsiga kokku. Traditsioonilised pösemusid ja siis ta tösise ilmega asus mu huulte suunas liikuma. Nagu väga tösise ja romantilise ilmega kohe :))) Teate selline esimese-suudluse-ilmel. Ma siis pörkusin kiirelt tagasi. Kutt vaatas mind arusaamatu pilguga ja üritas sönagi lausumatta uuesti. No ma hüppasin siis veel natu tagasisuunas. Küsis siis veel arusaamatuma pilguga, et mis värk? Aga ta ongi siuke jultunud kogu oma olekus ja seda tegelikult peaaegu koguaeg :) Kuigi peaksin vist harjunud sellega olema, aga ei saand kohe sönagi suust, kokutasin midagi ja kukkusin jälle hirnuma. Ime ka et inimesed ei arva, et ma pidevalt purjokil olen (ei ole tegelt). Siis ta vaatas, et äsja väga väsinud tüdruk muutus nagu elavamaks kohe ja uuris et tohohh, mis nüüd juhtus. No ma siis, aus nagu ikka, mainisin moka otsast, et näe elavdas mind just äsja  Tema mainis et ta vöib vöib mind vajadusel veelgi rohkem elavdada. Ma siis kukkkusin jälle kokutama miskit taolist, et väärt teadmine ja et ma pean bussi peale jooksma. Ja paningi liduma. Siuke teema on hetkel örn teema teate. Igastahes lähen ülejärgmine nädal Pariisi kallimat kaema. Väga elevil olen küll taas :) Nii tahaks teda näha juba!!!!!!!!
Meie “tüli” lahenes nii, et ma vötsin tal ikka msn-is bloki maha ja siis ta muidugi ääriveeri hakkas rääkima. Ja tuli välja et ta on ikka väga väga nukker, et ma koguaeg niimoodi edasi-tagasi söelun. Ütles, et ei teagi kaua ta niimoodi vastu peab. Vot see vöttis oleku väga köhedaks. Aga jutt lopes meil väga pisarsilmil ja armunult muidugi. Njah palju emotsioone jääb sinna raamatukokku viimsel ajal. Ja G –l on vöime mind väga kiirelt pisaraid vihtuma panna. Enesele ka uskumatult… . Ja näha kedagi kallist inimest kurva ja nukrana, teeb meele kohe eriti kurvaks endal ka. Valus teema see pidev lahus olemine Jah nädala sees on piisavalt tegmeist , aga kui reede öhtu on käes, tahaks seda nagu kellegi kalli ja lähedasega veeta.

Nojah rääkides reedeöhtu veetmisest, üks paari nädala tagune reede läks väga käest ära (Trullal vist paistis taas öigus olevat minu “korralikuks“ hakkamise suhtes) . Otsustasime ühe teise Eesti tüdrukuga peale tööd paar pisikest ölut teha. Kukkus see välja muidugi teisiti. Paarist öllest sai ma ei tea kui palju. Igastahes koju sain järgmine hommik kell 8. Igasuguseid asju juhtus vahepeal . Korraks väsisin muidugi ära ja kasisin tualetti pöönama. Tuti-tuti. A mis teha. Aga kuna eriti kauaks rahu ei antud, sest söbranna käis mind seal ikka piiramas ja kamandas baari tagasi, et keegi ootavat. Jah oli seal ja keegi itaalia „härra“, kellega ma eelnevalt suhtlesin ei teagi mismoodi. Ingliskeelt ja rääkimata saksa keelt ta ei osanud. Ainutl prantsuskeelt mingil määral ja minu prantsuse keel on ka nati nadi. Aga midagi me ikka seal ära rääkisime. Ju see soperdamine mind nii ära väsitaski  Aga kui ma tagasi naasesin, siis ma tegelesin rohkem nagu aklimatiseerumisega ja suurt kellegile teisele niikuinii enam tähelepanu ei pöörand. Mees siis haihtus ka peagi minema. Aga meie hakkasime baarmanidele pinda käima, et meil on köhud tühjad (baarileti taga me terve öö veetismegi)!!! Nii kaua kuni üks meile mingi Tai toidu tellis. Seda ma jäime siis öndsalt ootama ja ootasime päris kaua. Aga ära tasus. Väga hea oli! Mul siiamaani kummitab see maik meeltel ja keeltel , tahaks veel. Arvestades, et mu toitumine taas ääretult nigelaks jäänud. Hea kui korra päevas miskit süüagi saab. Ja seda ikka hilisel öötunnil alles. Aga niimoodi vist pakusks minnaksegi eks. Mul küll riided suuremaks jäänd pisut taas, aga no see on iga uue alguse puhul nii. Varsti taastun taas hoolega. Kogemus. Aga itaalia mehe visiitkaart on mul nüüd järjehoidjaks. Ja rääkides normaalsest löunasöögist, siis selleks on mul ainult reedel vöimalus, kuna siis ma olen terve päeav tööl ja siis ma ikka kasutan sealset restorani pakkumisi ära (jah ja nimetavadki firma kantiinet niimodi ja täitsa öigustult ka). Ja kuna siin on reede kalapäevaks, siis sobis see mulle eriti hästi. Aga täna ma ei kippunud sööma minema, sest olin tige enese peale, et ühte asja enne löunat valmis ei saanud. Eriti see ei heidutanud, sest köht on nagu sellise pideva korisemisega niikuinii harjund juba. Aga siis nii umbes kella 15 paiku tuli üks kolleeg, kellega ma veel tegelikult polnudki kunagi suhelnud , minu juured ja uuris, et kas ma jätsingi löunasöögi vahele. No ma ütlesin et jätsin neh, siis ta kadus korra oma laua taha ja tuli paki väga heade küpsistega tagasi ja ütles, et kes töötab peab sööma ka :) No väga üllatav ja ääretult meeldiv. Suu jäi ripakile (ei seekord ei kukkunud itsitama, aga kokutama vöttis küll jälle). Eks neid toredaid inimesi ikka jätkub. Täna tänaval ka höikas üks vanem mees, kui ma tast mööda vihusin, et pangu ma sall kaela!!! Et külmetan ära end. Nalajaks kui suvainimesed niimoodi muretsema kukkuvad :) Sall sall, hea et mantelgi läbi häda ära sai ostetud.

Loengutest nii palju, et sealsed köige tuusamad kutid on mul ka nüüd söbrad :) Ja muidugi pole nad sakslased vaid rohkem sinna latiino kanti. Üks mehhiklane, üks itaalia-argentiinlane jne. Aga tuusamad ses suhtes, et on silma jäänud just oma aktiivsuse töttu, et kui prof ikka miskit küsib, siis tihtilugu nad teavad vastuseid ja kui neile miskit ei meeldi, siis nad annavad sellest ka ikka märku. JA et kui seegi assistent oma kohustust ikka nigelalt täidab, siis annavad ka sellest möista ja üleüldse esitavad muudkui teemakohaseid küsimusi ka. Mina näiteks olen önnelik kui teemale pihtagi saan, rääkimatta et mul mingid küsimused juab tekiks. Ühe köige aktiivsema kutiga saingi nii tuttavaks, et üks hommik kell 8 kui ma end loengusaali sisse olin seadnud, vöimalikult niimoodi, et keegi mu körvale ei saaks istuda ja nii… nagu ikka, siuke törkuv ja ebasotsiaalne nagu ma olen :) , tuli see aktivist kutt (Huan nimeks, ma ei tea kuda kirjutada) ja pransatas mu körvale istuma. Kuigi vaba ruumi oli küll igal pool mujal laiutamiseks. Ütlesin talle siis uimaselt guten morgen ja jäin tuhmi näoga loengut jälgima, kuigi koledasti ikka häiris et ta niimoodi minu ruumi tungis. No ja mingi hetk küsis ta mu käest mida ACF tähendab, kuna professor just midagi sellega seonduvat seletama hakkas. Hee,no iga vähemgi tolvan kes öpib seda mida mina, teab sellist asja vääääga kenasti :))) No ma siis ütlesin ja läkski jutuks lahti. Ja jäigi loeng teisejärguliseks.
Äh löpetaks nüüd ära ka, kuigi kirjutada oleks veel nii palju nii palju, aga siuke pikk jutt ehmatab ju ennastki ära.

PALJU ÖNNE KALLIS MAARIT!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!

Ja saidki hakkama selle suure asjaga:)))) Kuidagi nii hea meel oli seda uudist kuulda. Ma ilmselt eilseni veel alateadvuses arvasin, et sa jäädki niimoodi rasedaks...ei teagi kui kauaks...vöibolla alatiseks vöi nii :) ja no miskipärast ei tahtnud uskuda üldse, et see hetk ikka kunagi peaks kätte jöudma, köiki loodusseadusi hoolega eirates. No see emaduse hetk! Ilmselt teadvus törkus seda tunnistamast ka, sest pole ju sind nii kaua näinud ja kaugeltki mitte rasedana. Kuigi mainisid ju sellest üsna varakult mulle ja pilte on mul sinu olekust (asjasest) ka mitmeid! Ehk oli see alateadvusetörge ka seepärast, et sa nagu ei teinud sellest suuremat numbrit. Ei hädaldand ega virisend viimse minutini, et küll valutab siit ja sealt ja trallala, mis iganes selle ümmargusena olekuga kaasneb. Ja peale sünnitust ka ainult moka otsast mainisid, et niipea enam ei tahaks seda läbi teha :)) Nii väga uhke olen su üle! Selles olen ka kindel, et sinust üks hea tubli tore ema kasvab!!! Ja küll issi ka varsti maimukese juures toeks on ;)
Tugevust ja jaksu ja palju röömu teie peresse!!!

Ollalalaaa

Ei noh, juhtusin just igavusest siin möningaid blogisid sirvima ja no viimase aja peateemaks paistab kellakeeramine olevt!!! Ja mis jant sellega seal siis on, et ei suudeta kuidagi leppida. Muidugi köigil ole oma arvamus ja hoidku sellest aga kinni. Üllatas mind küll, et sellesse nii negatiivselt suhtutakse. Üks hädine tunnik ja töesti köik plaanid sassis? Sul on heledam hommik ja ei pea pilakses pimedas tööle/kooli vöi kuhu iganes ronima. Mina suhtun asjasse väga positiivselt. Täna nautisin vägagi päikesetöusuga tööle söitmist. Märksa rohkem kui päeva pimeduses alustada! Hommik teatavasti on öhtust targem ka eks. Inimorganismi kell minu teada söltub ka üsna päikese/päevavalgusest. Ma ei tea mis värk nedne beebidega on, aga ma usun, et nad ka saavad hakkama. Hämmastav!

Mida uut

nii et kirjutaks siis pisut olnust. ei saa ju blogi liiga hooletusse ka jätta. asjalood on lihtsalt sellised, et nüüd ma vahingi siin ilma netita, sest lasin sealt korporatsiooni nö ühikast kibekiirelt jalga. elamise otsingud kandsid ikkagi kenasti ja kiirelt vilja ja eelmisel reedel kolisingi taaskord kogu oma kupatusega ümber. sel aastal olen siis juba neli korda ühest kohast teise kolinud. seekord siis siiski sama riigi ja linna piirides. elukoha variante tekkis isegi rohkem kui üks. otsustasin siis pisikese privaatse korteri kasuks. küllalt juba ühikates elutsetud. kui nüüd järele möelda, siis ongi see mu elu esimene privaatne täitsa minu oma üürikas. 18 aastaseni emaga koos elatud, siis tallinnas ühikas, darmstadtis ka ühikas kogu see aeg, pariisis g-ga koos, münchenis ka taas mingis ühika laadses kohas ja nüüd siis löpuks miskit privaatsemat :) kartsin küll, et äkki hakkab köhe niivisi üksi elades, ja eriti veel seetöttu, mis alles hiljem selgus, et siin internetti ka pole. lähen veel omadega depressiivseks jälle niivisi üksinda elades, aga no pöhimöttelsielt ma siia magama ainult käin, nii et elab üle küll. pisike armas korterikke on. täna küll on pisut nukker olek, sest g-ga sai tülli mindud. nähvas mulle MSN-s miskit natuke üsna haavavat ja üsna ärateenimatult. nii et läks pisut südamesse. ta muidugi ka puntras enesega hetkel, sest 2.novembrini oli tal veel puhkus, mida ta sugugi enam nautima ei kippunud, vaevles teine suures igavuses juba. uuendas küll vahepeal korteris ühtteist ja taaselustas oma kitarri mängu oskusi. paraku löikas ta paar päeva tagasi endal väga sügavalt näppu, nii et kitarr jäi ka viimased päevad mängust välja. eriti morjedas teda ilmselt töik, et üks tema söber kutsus teda bändi mängima taas ja tegi ka ettepaneku kohe proovidega alustada. nujah ma vist üritan teda nüüd hoolega välja vabandada :) jah eks ma tunnen tean teda. tean ka et ta ilmselt kahetseb oma impulsiivsust, millest tal puudus pole, hetkel. aga msn-ist blokkisin ta ära ja ega telefoni ka väga sees ei hoia. see mis ta ütles, oli siiski natuke valus.
önneks on nii metsikult palju hetkel teha ka, et suurt liga palju ka selle pärast pead ei valuta.

see nädal ma siis käisin korralikult loengutes ka. kuigi et kella 8sse loengusse jöuda, pean ennast 6:20 üles peksma. kole harjumattu. panen äratuskella sellistel puhkudel vannituppa plärisema, et ikka kindlustatud oleks töik, et ma pean ennast püsti ajama ja pisut jalutama.
sel semestril juhtus siis viimseni kui üks loeng inglise keelne, mis on muidugi hea. öppejöud on enam vähem ok, välja arvatud köige raskema aine professor, kes terve loeng ainult meetrite pikkuseid valemeid tahvlile virutab ja siis omaette pomisedes vist seletada ka üritab. mis esiteks ei kuku eriti hästi välja ja teiseks ei kuule teda nii vöi naa.
töö juures mulle meeldib. see projekt mille kallale mind pusima pandi on ka üsna välja kutsuv ja huvitav. väga palju uut öpin, no ja eks see üks enes proovile panek on nii vöi naa. ja mulle meeldib mu kollektiv, mis on ka väga tähtis. bossist ma olen ka üsna vaimustuses veel. ta meenutab mulle väga chrisi müncheni aegust. ainult et pisut vanem, pisut suurem öllekas on tal ja pisut kohevamad vuntsid ka. chrisil oli lihtsalt mingi soliidne mardisalu-habe ees.

kuna ma nüüd peale kooli tavaliselt raamatukogus vahin, on suhted möningate vanade söpradega taas üles soojendatud ja möningad uued tuttavad ka leitud. populaarne koht :) kuigi kui päris aus olla, siis ma hetkel kuidagi inimtörjuvalt ringi liigun.

üks päev jäin kontrollile ka taas vahele. aga önnelikult taas. ses suhtes et sel päeval oli just raudteetööliste vöi rongijuhtide vms streik ja kuna minu rongi parajasti ei tulnud, aga tööle oli vaja kiirelt saada, lippasin mingi kiirrongi peale. millele mul mingit piletit muidugi polnud. ja siis ta tuleb, kontroll muidugi. tasa ja targu, aga muudkui läheneb... südame puperdades üritasin end ikka rahulikuks sundida. niisama püsti töusta ja välja jalutada oleks ka kahtlane olnud. alvetasin siis lihtsalt, et mingi peatus juba kiiremini tuleks, et olek pöhjust kiirelt üles karata ja rongist plehku panna.ei miskit. aga minuni jöudes kontrolli-tädi vaatas mulle otsa ja ütles lihtsalt "aha teid ma juba kontrollisin" ja läks edasi.... :)

Möhh

Nägin unes, et mind lasti maha. Tulistati nii umbes 5-6 korda keresse. Aga kuna mu organism on alati nii tubli ja tugev olnud: näiteks niisama ühtki piskut ega haigust ligi ei lase, külmetagu ma siis kui palju tahes, elasin ka need kuulihaavad üle (kole loogika :)) ja umnbrohi ei hävine eks). Jäin lihtsalt mönuga kiirabionusid ootama öndsas rahus ja teadmises, et ei kao ma veel kuhugile. Ainult tundsin lausa füüsiliselt, kuidas kogu ramm kehast vaikselt välja voolab... selline aeglane kivistumis tunne. Aga see kaasnes vist lihtsalt sellega, et ma ennast hommikul sugugi üles ei tahtnud kupatada. Aga keha oli töesti raske. Noh samas kui mingeid seletusigi otsida, siis üsna loogilise seletuse leiab sellele igastahes. Aga paar päeva tagasi nägin unes oma noorema venna matuseid, mina veel pidin korraldama. Kole! Aga selle vöib ka haakuda six feet underi suure vaatamisega äsja. Ja vend oskab niikuinii murmöteteks pöhjust anda pidevalt :(
Aga muidu on nii et ma kohe ei teagi mida teha hetkel. Loomulikult esmaspäeval kogu selle loengukrempli ja esimese tööpäevaga igasugu igatsusemötted sai eemale peletatud. Töö juures oli eriti meeldivaks kogemuseks mu kaunis uus platsike ja kogu kupatus seal. Hoone on uus ja suur ja koonerdatud pole. No ja kus mujal raha liigukski kui mitte börsil onju :) Boss on mul ka lahe. Siuke kole kiire ja professionaalne ja otsekohene. närvitseb ja irvitab kuna tahab, aga kogu asja juures ikkagi kuidagi professionaalne :) Köik on väga kenasti koordineeritud. Ok see vist oligi üks positiivseimaid kogemusi. Kohvi on ka imehea (tähtis) ja kogu jooginduse krempel on olemas ja kasutada seal. Ölut siiski siin Saksa nurgas niisama lihtsalt bürooruumides ei saa. Noh loenguteks olin ka motiveeritud...eile. Täna ei läind kuhugi, kuigi oli vähemalt kolm loengut plaanis, sest üks asi tuli vahele mis vajab kiiremas korras lahendamist. Ja selle asja pärast ma uinusin alles kell 6 hommikul ja selge et siis kella 8sesse loengusse ei kipu. Pagan ma ju öpiks ja töötaks hoolega, kui ei oleks mingeid muid jamasid koguaeg kaelas. Seekord on siis elukohaga veidrad lood. Sain nimelt toa mingisse üliöpilasseltsi ruumidesse, kuna see on soodne ja mötlesin siis ka et miks ka mitte pisut teise nurga alt kogu seda üliöpilase elu kaeda. Natu rohkem end ka ajaloo ja poliitikaga kurssi viia, nagu siin kombeks ja üldse aktiivselt tudengielu elada. Aga peale seda kui minu siinoldud kolme päeva jooksul juba 2 koosolekut niisama lihtsalt on maha peetud, üks siis eneste tutvustamise ja üldreeglite seletamise eesmärgil ja teine....kaaa enestutvustamise ja üldreeglite ja semestriplaani teemaline ehk siis nii öelda esimene konvent vöi mis iganes asi. Ootan juba pönevusega kolmdandat, enesetutvustamise ja trallala koosolekut. Ah tegelt on asi vist selles, et kui ma tahan kunagi oma öpingutega töesti löpule jöuda, siis selliseks värgiks lihtsalt aega ei jätku. Ja see et ma peaks olema rebasestaatuses, see ka nagu häirib. Mis rebane ma olen, vanamutt juba. No igastahes otsisin eile öö läbi uusi elupaiga variante, terve hommik sai helistatud igale poole. Täna sai juba üks koht üle vaadatud ja homme ka plaanis paar, samuti ülehomme. Ideaalne oleks kui nädalavahetusel saaks siit välja kolida!!! Aga noh ma kujuta väga ette et see önnestuda vöiks. Önneasi üldse kui mingi pinna leiaks. Tahan ära siit ja kiiresti!!!!!! Ja mida sa öpid ja töötad rahus, kui siuksed mötted peas keerlevad :-S ja ei ole öiget kohta, kus end öhtul löögastada saaks. Lisaks sellele on vaja praktika aruanne ära löpetada, aga no see vötab ka ilmatuma aja, kasvöi lihtsalt keele pärast. Noh öigel ajal olin liiga laisk ka, omad vitsad. Kui need kaks asja oleks kaelast, saaks juba natu rahulikumalt tähtsamale keskenduda.
Siis hakkan nohikuks ja veel missuguseks!!!

homme

Homme läheb siis möll lahti. Esimene loeng üle pika aja. Esimene tööpäev. Miski hirm on nahavahele pugenud. Hirm et pörun siin omadega kohe läbi. Hirm jälle uute inimestega lävimise pärast. Hirm et ei suuda siinse bürokraatiagagi toime tulla. Ja endiselt on nii külm. Terve päev peaaegu olen teki all vedelend, villase kampsuni ja sokkide ja läpakaga. Terve päev olen küünlaid pöletanud, et teistpidist soojust tuppa tuua, radiaator on ka maksimumi peal. Aga ikka on külm, kuigi tuba on ju soe.

Ja jälle...

uus algus. kaugel G st. üksi. seekord on linn vähemalt teada. aga nuuh, ma ju vihkan seda halli linnakest... imelikke otsuseid teen...
raske on jälle lahus olla, eriti peale sellist toredat puhkuse aega. eks sai end jälle ära hellitatud.
aga tunne on räbal. ja nii külm koguaeg.
viimasest puhkuse aktiivsemast osast siis nii palju, et sai Pariisi Eurodisneis käidud. no see oli jube! karjusin esimese attraktsiooni peal oma hääle ära, aga siis kamandas G mind nati end kontrollima ja keelas kategooriliselt silmi kinni panna. ja peale 5ndat sellist ameerika-mägede laadset lôbusôitu ma suutsin end isegi taltsas hoida, aga omadega olin läbi küll ja G ka. 6 tundi oli piisav aeg. vahepeal sai veel siukseid ninnunännukamaid tireleid proovitud, nii rahunemise eesmärgil. koju jôudes olime tosiselt läbi omadega, aga ei saand end vedelema ka sättida, sest oli vaja kohver reisiks pakkida. ja varahommikul siis minek Maroko suunas. Hotell oli meil lux valitud ja algul oli nati raske harjuda sellega, et ette taha kummardati ja kôik ära tehti. ega me sealt hotellist väga kaugemale ei kippundki, sest see oli rannahotell, nii et rand oli sealsamas ja bassein ka ja muud lôbustused. üks päev läksime ikka linna ja kohalikku eluolu ka uurima, aga igal sammul kleepus kohalikke end külge kas siis teed juhatama voi miskit müüma, nii et kaua ei kipund nendega seal voitlema. ja nagu ikka sellises ühiskonnas käib suur vaesus ja rikkus paralleelis. tegime veel kôvasti sporti ja puhastasime end igasugusest alkoholist ja muust mürgist. pealegi tekkis idee pariisi 20 km jooksust osa vôtta, aga no see jäi ikkagi ära, sest taas Pariisi joudmise ohtul oli inglise-prantsuse rugby mäng ja me joime ennast lihtsalt paarist voi natu rohkemast ôllest purju ja jäime veel politseile ka vahele kes kontrollis metroos väravate juures jänesepoisse, kes uritasid väravast üle hüpata voi muud moodi sisse pääseda. nuuh minul oli pilet olemas ja G üritas siis minuga koos sisse trügida, mida ta kunagi tegelikult ei tee ja pealegi tal oli piletid olemas küll. ja seda me tegime siis otse politsei nina all, kes seda tsirkust mônuga ilmselt pealt vaatas. nuuh ja siis hakkas G hoolega aru andma, oeldes, et ta oli liiga purjus piletiga tegelemiseks, samal ajal kookisin mina oma 10 piletit taskust valja näitamaks, et meil on piletid olemas kull. G seal ikka seletas siis miskit kuni politsei meid lihtsalt minema saatis, mida me ka koheselt hôisete saatel tegime...ikka veel politsei nina all muidugi.
jah ja nüüd on ta pôrsake nii kaugel jällegi. äraminemise päeval, kui mina oma kodinaid taas kokku pakkisin ja oma viimseid asju seal korraldasin, uuris tema, et mida ma lôunasooviks soovin ja siis nohises keeta ja küpsetada. tagatipuks tegi veel muffineid ka. mustikatega!!!! me molemid üldse olime sel päeval väga vaiksed ja nohisesime ainult omaette. minek oli kole kurb. sellise asjaga ei harju iial... meil ju seda praktikat küllaga. pool sôitu ulusin lihtsalt niisama ja siis üritasin natuke magada ka. kell 5 hommikul olin platsis, aga mis sellisel kella ajal ikka teha eks. tegin siis veel lugedes ja raudteejaama netikohvikus aega parajaks kella 8ni ja kobisin oma uude elukohta, et vôtit ja lepingut saada, aga keegi mu helistamiste ja kôlistamise peale ei reageerinud. peale seda kui olin pool tundi seal oma suurte kottidega vahtinud ja koik postis olevad ajalehed juba labi lugenud, otsustasin nati ümber maja luusida ja oma kotihunnikule mingi peidukoht leida, sest kaua ma seal külmunud ja väsinud enam vastu ei pidanud. leidsingi keldriukse, mis ka onnekombel avatud olin. tirisin siis oma kodinad ôllekastide taha ja kasisin ülikooli ruumidesse soojenema. paras koerelu. peagi andis siiski ka üürija endast märku. peale kolme kohvit temaga ja paari teise tudengiga, kes ka selles majas elutsevad, kasisin Frankfurti, et siis seal tôôlepinguga puutuv joonde ajada. lisaks jôime veel uue bossiga pisut kohvi ja ajasime niisama juttu. uuris niisama eluolu, et kus ma siis elukoha leidsin mis pariisis uudist ja seletas pisut tookohustusi ka. ja siis oli vaja ikea-sse kasida, et midagi oma uude môbleerimatta tuppa muretseda. tegelt voodi ja kirjutuslaua isegi sain kohapealt endale sebitud, ostsin siis niisama nadi, et olemist kodusemaks ja soojemaks teha. ja päev oligi läbi ja toidupoodi ei jôudnudki. siin ju selline tore komme, et punkt kell 20 on kôik toidupoed ja üldse poed suletud. välja ka enam ei kippund. ronisisn voodisse ja uritasin ules soojeneda ja uue olukorraga harjuda.
ootan nüüd et see paganama nädalavahetus läbi saaks.

Allez la France!!!!!

heee ja tegidki pransakesed all blackile ära! Oi kui pônev match oli ja seda enam, et keegi ju siin ei uskund sellesse tegelikult nii väga. pônev olla kohapeal kui prantslased ajalugu teevad :) Kogu maa pidutseb!!!

Veel pisut puhkust :-)

Elevil-pônevil olen! G-l oli eile viimane tööpäev ja seega puhkus novembrini. Minul on puhata veel nädal aega. Seega otsustasime vähemalt see nädal korralikult puhata veel. Niisis laseme siit sügisesest Pariisist, mis hetkel tegelikult pÄris kaunilt päikse käes sillerdab, jalga! Esmaspäeva veedame Pariisis Disneylandis :))) Pônev vaheldus :) Ja teisipäeval pôrutame Marokkosse Agadir'i! Väga spontanne otsus, aga need ju need kôige paremad ongi. Eile kell kaks öösel sai kogu vajalik kenasti ära organiseeritud-reserveeritud. Lend ja Sofitel ja puha ja kôik! Killuke suve veel ootamas Juhuuu!

nii...

hakkavad vist asjad paika loksuma. Üleeile helistati Deutsche Börse'st ja teatati, et saingi selle töö!!!! Tasus see Saksa vahet jôlkumine ära ikkagi! Elamine on ka pôhimôtteliselt olemas, kuigi mitte just täpselt see, mida oleks soovinud. Aga elukeskkond on akadeemiline, aktiivne ja ehk see tulebki pigem kasuks....siiralt loodan.
Aga nagu ikka, ei taha ma end siit G kaisust enam kuhugile liigutada ja môte, et pooleteist nädala pärast läheb jälle kolimiseks, teeb meele üsna môruks.
Samas eks kui kolitud ja kohapeal, küll see asi jälle helgem tundub. Meil môlemil muudatused ees ja tegemist jätkub. G vahetas ka töökohta, sammuke jälle edasi. Seega tal ka tegemist küllaga novembri algusest. Vanas töökohas on tal vaja veel paar päeva oma nägu näidata, mida ta pätt teebki vôimalikult piiratult, kella 11ks kasib kohale (kusjuures neil lôunapaus on kell 11:30 juba)ja kell 15 on juba kodus igavene ülbik :) Mulle muidugi sobib selline töörütm väga hästi, aga ise vist nii jultunult ei julgeks käituda. Seda enam, et ta mingi projekti juhtiva isikuna omab üsna palju vajalikku informatsiooni, mis tema järeltulijatele väga ära kulub.

Nädalavahetusest siis pisut. Väga eesti-keskne oli teine. Reedel sai siis Magnust vaatamas käidud ja laupäeval oli küll ühe prantslanna sünnipäev ôhtu kavas. G ühe parima sôbra tüdruku sünnipäev, eks ma teadsin/tundsin mingl määral seda tüdrukut ka, aga siiski väga pealiskaudselt ja veel vähem muidugi kogu seda sünnipäeva seltskonda. Ühesônaga lasime G-ga sünnipäevalt vôimalikult kiiresti jalga, aga vahepeal suutis üks prantslane "humoorikalt" mulle selgeks teha, et prantslased inglise keeles suhtlema ei kipu (kuigi ta ise kippus küll üsna hoolega) ja nagu ma seda tôdemust juba mitte ei tea üldse eks.
Ja pühapäeval oli miski Eesti üritus taas, alates kontserdiga Mätliku ja Vulp'i (kitarr ja viiul)esituses, siis kokteil ja suupisted ja siis film "Tühirand". Algselt plaanisin küll, et lähen ainult filmiks kohale, aga kuna sain taas kutsed sôbranna kaudu, siis kobisisn kogu ôhtuks. Kontsert oli väga kena ja kokteiliks oli eesti ôlu :) Valida sai nii alecoqi kui sakut. Ja suupiste oli ka eestimeelne ikka. Heerigat ja muid kalalisi küll polnd, aga oli musta leiba ja munavôid (kas see pole küll mitte pigem vene sugemetega suupiste?) ja suitsuvorsti jne :) No ja siis flm taas. G seekord kaasa ei kibelenud enam... seega lippasin peale filmi kiirelt koju, mis küll rugby fännide ummiku tôttu metroos nii kiirelt ei kulgendki. Aga kojujôudes üllatas G mind tolmulapiga ringi vehkides, oli teine korterikoristamise lôppfaasis. Pesi isegi aknaid, korrates ikka oma vana viga, s.t. pesi mingi kraanikausipuhastusvahendiga neid jällegi ja arvake ära kas see akna läbipaistvus aste vähenes taas mône faktori vôrra? Aga supermees on ta minu silmis sellest hoolimatta :)

Esmaspäeval tuli üks mu liivakasti sôbranna külla, kes hetkel oma magistritööd siin lôpetab. Tegime vahvleid :)

vahvlid

kell on kaks öösel ja meil G-ga, nagu ikka sellisel kellaajal kombeks, tekkis idee hakkata vahvleid küpsetama. Ma ei jôudnud idee üle veel rôômu tundma hakatagi kui G oli juba otsapidi köögis tainast vorpimas. Avastades küll mingil hetkel, et meil pole jahu. Aga egas see teda kaua ei heidutanud, leidis kuskit miski kartulijahu -vôi asja ja arvas, et küll see asja ära ajab. (kuigi see nägi välja pigem tärklis kui jahu). Aga asja ajas ära küll! Mingi hetk elasime küll väikse paanika läbi, pannes köögist plehku, kui nägime ja veel rohkem kuulsime, kuidas tainas jôudsalt vahvliaparaadi vahel kerkima kukkus. Mingi hetk G ikka tihkas piiluda, ega vahvlimasin ôhku pole lennand, aga oh ei...kôik oli korras ja vahvlid väga head. Viimased ainult kôrvetasime nôgiseks.

Tahan

Tahan maale vanaema juurde! Tahan et oleks suvi ja kolada seal pisikest armast külapidi ringi. Tahan vedeleda jôe ääres heinas ja lihtsalt olla, pilvi jälgida.
Pagan liiga kaua on kodust eemal oldud...

Magnus

Nagu nüüd teada sain oli see lausa privileegitud vôimalus Magnust näha, sest Esti kinolinadel olevat see lausa keelatud. Viimasel hetkel sain ka kutsed. Algas siis Kadri Kôusaare pisikese kônega ja filmi tutvustusega. Minule film meeldis. Kogu see idee ja ülesehitus. Segane ja kaootliine. Paraku aga enamus kellega rääkisin, eriti G muidugi, leidsid filmi täisesti saastana. ühine arvamus oli see, et idee oli hea filmil, aga teostus täielik jama. Eriti lôppu toppitud dokumentaalosa. Lisaks oli veel vôimalus peale filmi Kôusaarele küsimusi esitada, mida ka omajagu tehti. üks vanem daam tegi filmi idee ja teostuse täisesti maha nimetades pornograafiaks ja teatades veel, et temal kadus nüüd täiesti soov kunagi Eestiisse reisida ja seda maad tundma ôppida. Mônigad nooremad prantslastest kohalolijad aga toetasid seda siiski teiselt poolt ja suure vaimustusega. Nii et segane. Aga jah G tegi filmi ka tuliselt maha, öeldes, et eriti kahju on, et nônda hea idee niimodi ära soperdati. Njah... natu südamesse lÄks isegi see kriitika, kuigi see oli aus ja ôgustatud ju.

Saint Estèphe

aga mina hakkan nüüd veini jooma :)

Hüüdnimed

Heal lapsel ikka mitu nime eks :) Minu viimseks hüüdnimeks sai Simpsoni filmist môjutatud G ajendil Spider-pig. Ma jätvat oma sôrgadega täpselt samamoodi ïgale poole märke maha. Varem olin lihtsalt piggy. G armastab mind veel pupuce'ks (ehk kirbukeseks) ka kutsuda. Mônel helgel päeval isegi hôikab mon coeur vôi siis mon amour lausa. Need on sellised ninnunännukamad :)
Teine kes ei väsind mulle hüüdnimesid panemast, on Dhruv. Esiteks nimetas ta mu Helgaks ümber, sest tal oli siht tutvuda Saksas vähemalt ühe Helgaga, aga ilmselt see tal ei ônnestunud ja ju siis mina pidin seda Helga rolli täitma. Niikuinii arvas ta algselt et ma sakslane olen. No tegelt ta kutsus mind väga meelsasti ka lihtsalt perekonnanime järgi, mis inglise keeles üsna käskivalt kôlab ja minu jaoks üsna kalgilt. Aga mis teha, nimi ei riku meest eks. Järgnevalt hakkas ta mu nime edasi arendama, arvates et Mustang perekonnanimena ilusamana kôlab ja pôhjendas ka ära, et ma tegevat sporti nagu Mustang..hahaa. Ja eesnime môtes ka kôlavamaks, ehk siis Reykjavik. Reykjavik Mustang - täitsa kobe vôi mis.

Oeh

Tahaks, et oleks juba kôik kindel ja paigas. Eelkôige elamiskoht, siis väike kôrvaltöö ja siis tunniplaani vôiks ka kunagi valmis vorpida... täna näiteks. Viimane aeg ongi läinud internetis tuhnimise ja helistamiste peale. Eelmine kolmapäev sai môningad elukohad juba üle vaadatud ja üks koht oleks ilmselt üsna kindlalt minu ka, aga koht on pôhimôtteliselt möbleerimatta ja mööbli ostmisega ma ka tegelema ei kavatse hakata. Ülehomme siis taas vaja Saksa pôigata. Taas üks intervju ja juba päris hunnik termineid elamispindade ülevaatamiseks. Taas selline jooksmist täis päev.

Aga muidu on puhkus endiselt käsil :) Ja rugby fänniks hakkasin ka! Sest rugby MM hetkel täises hoos ja siiamaani on pranslastekestel isegi üsna normaalselt läinud. On ikka hiigelmehed alles mängus. Ma muidugi olen prantsuse kôige suurema hiiglasre Chabali suur fänn ka nüüd. Kuidas siis muidu eks:)

Olnust veel nônda palju, et enamus aega vedeleme G-ga niisama maha ja üldse ei viitsigi eriti sotsiaalne olla. Piisavalt hea teineteise seltsis nagistada :)
Aga laupäeval korraldasime ikka endi juures väikse viskipeo. Ja üks sôber tôi nii kauni viski sortimendi kaasa. 16 aastat vana ja selline tôsine suitsumekk on juures. Mônus.

Oi aga reedel saab siin Eesti majas Kôusaare Magnust vaadata. Igastahes lähen kohale. Üks prantslanna oli ka üsna huvitatud ja ehk saab G ka nôusse.

Unine

Oi kui väsind olen veel. Täna hommikul kell 7 jôudsin siis tagasi G kaissu. Kaks ööd sôites möödunud ja üks väga tihe ja jooksmist täis päev. Aga G kallis oli mulle muffineid valmistanud. Oli kenasti karbikesse ja öölauale asetanud. Tema esimesed muffinid :) Olid nati vintske vôitu, aga maitsvad igastahes. Armas!

Tropez

Tegelt polegi aega pikemalt puhkusest pajatada. Mônus oli! Puhatud sai! Esimene nädal koos sôpradega, teine nädal omaette :) Ja kuuma ilma jätkus viimase seal veedetud hetkeni. Nüüd olen pruun ja priske!

Hetkel aga tagasi sügiseses Pariisis ja ôhtul panen juba Saksamaa poole ajama, kuna homme seal üks tööintervju soolas. Lisaks sellele paar elamispinda üle vaadata, sest see teema ka ju taas käsil. Lisaks veel môningate sôpradega kokku saada. Päevaplaan paistab päris tihe ja tegemist täis. Ja ôhtul siis tagasi Pariisi poole. No jaksu mis muud! Aitäh

Kolitud

Niisiis sai oma kodinad kokku korjatud ja ônnelikult Pariisi taas laiali laotatud. Naljapäeva ôhtul sain veel Enekeniga kokku. Alguses hävitasime kuskil pargis viimsed eesti ôlled, mis ma külmkapist leidsin ja siis ôllekasse edasi. Sekkord siis tumeda ôlle saatel sai ka traditiooniline valge-vorst ära proovitud (magusa sinepiga). ütleks nii, et nende välimus jäi tugevasti maitsele alla s.t. süüa isegi kôlbas küll. Aga hommikusöögiks nagu bayerlased ise seda (muidugi koos ôllega) vist siiski ei eelistaks.
Kotti hakkasin ikka pakkima alles reede hommikul kell 4. Tuba üle antud. Kella 8ks töö juurde. Viimased kohustused. Allkirjad kogutud, et kôik vôimalikud kaardid on tagastatud, firma raamatukogus vôlga pole ja juhendajaga ka kôik üksmeelestatud. Pikk jutuajamine veel juhendajaga ja siis veel mône nö kolleegiga. üks mees, kellega varem ainult pôgusalt suhelnud olin, pistis visiitkaardi pihku, et vôtku ühendust. Kook, ise tehtud juustukook, väga hea ja väga rammus ka, nii et kôik pärast ôhetasid.Viimane lôunasöök, viimane kohv. Ja minek! Sees imelik ja juba pisut nostalgiline tunne, nagu ikka minekute puhul...

Mingil imekombel ma sain ka oma pagasi lennaujaama toimetatud. Aga praegu on keha täiesti haige. Iga viimne kui lihas annab oma eksistensist korralikult märku. Selg ja ôlad muidugi kôige rohkem. Isegi hingata on valus, rindkere ka siis oma osa saanud. Täna vist keegi G ühest pôhjalikust massagi-tegemisest, ehk masseerimisest, ei pääse!

Aga ôhtu oli ilus :) Ja hommik ka, korraliku prantsuse hommikusöögiga ikka:) Täna on plaan veel välja minna, et siinsete teiste sôpradega kohtuda, kuigi ma oma keha hoiaks parema meelega vôimalikult liikumatult hetkel. :S Ja siis veel môningad asjad puhkuseks organiseerida, nagu näiteks autorent ja ujukad G-le :) Ta hetkel vanemate juures, et maja vôtmed ja igasugu juhtnöörid kaasa saada. No peaks küll juba iga hetk tagasi jôudma!

Viimane nädalavahetus..............

Ja ongi aeg siin otsi kokku tömbama hakata. Otsisin juba kohvri välja ja vaikselt, aga pöhjalikult hakkan nüüd sorteerima, mis taas minema visata ja mis kaasa pakkida. Nüüd siis ees 2 nädalat St. Tropezis, 2 kuni rohkem nädalat Pariisis ja siis tagasi Saksamaile magistratuuri. Paraku aga mitte siia Bayerimaale :( Siin mulle meeldis... aga ehk on niimoodi paremgi. Mis sest öppimisest siinmail ikka välja tuleks. Ja sealne kant on ka Pariisile mönevörra lähemal! Uue kiirrongiga laua 3,5 tundi. Noh saab hakkama loodetavasti.

Aga viimsest nädalavaehtusest siis. Sellesse mahtus nii luksust, ilu, shampaniat, naeru, pönevushetki, tülpimust, vihapisaraid, kirge, üllatusmomente, meelerahu... ühesönaga palju ja rohkemgi veel! Täpelt nagu need 6 viimset kuud siin mööda on saadetud. Eneses jälle nöksa rohkem selgusele jöutud, eelnevalt muidugi pidevalt ja taaskord ennast ja oma pöhimötteid kaotades. Jah kas just omi pöhimötteid...nimetagem neid pigem ühiskonna poolt ajapikku ette kitjutatud töekspidamisteks. Jah, ilus aeg oli!
Aga viimasest nädalavahetusest siin nii palju, et reedel sai Chris ära saadetud ja see tegi taas nukraks. Lonkisin siis saba sorgus Mirjami juurde, kes mu muidugi taas üles puhvis ja siis suundusime siinse ühe teise eesti tüdruku juurde Pöltsamaa veini jooma, mis mu kallid külalised kaasa olid toonud (lisaks köigele muule!). Eneken oli meile mönusalt näksimist ette valmistanud ja isegi shokolaadi-fondüü oli menüüs :) Nii me siis veinitasime ja nagistasime niisama mönda aega seal ödusalt. Ja siis peole! Kuigi köik haigutasid hambad laiali nii mis kole, aga noh olime ju ülelöödud köik ja puha. Nii et läksime ja taaskord Müncheni köige kuumemasse (staari)klubisse :) Noh mina Saksa prominente paraku eriti ei tea peale Oliver Kahni ja Dieter Bohleni ja Angela Merkeli. Neid seal vist polnd. Aga pidu osutus Playboy peoks :))Samas promos ka Ballantin oma tooteid sel öhtul hoolega. Sisse saime taas probleemideta ja lisaks torgati Ballantin's viski ka tervituseks näpu vahele. Mulle lausa kaks...ju siis nägin nönda janune välja vöi lihtsalt silm löi poole haigutuse pealt nönda särama sellise vastuvötu peale. Uni muidugi kadus kiirelt... Rahvast oli metsikult ja sama metsikult oli ka kaameraid ja paparazzosid iga nurga peal. Ja oh seda ilu...silm lausa puhkas kuhu iganes ka ei vaadanud. Nii palju ilusaid inimesi koos vist olengi kuskil St.Tropezi diskoteesis ainult näind. Aga noh tuleb siiski ka tödeda, et hindamiskriteeriumid jäävad mul piiratuks...pole just eriline diskoteegi väisaja (noh kui viimsed ajad välja jätta).
Aga kuna meil mingi hetk ikka jöud rauges ja sel hetkel ma ka tödesin, et kui ma nüüd imekiirelt jooksma pistan, siis jöuan isegi viimase rongi peale. Ja paningi oma kontsakingadega leekima. Mingil hetkel jöudis önneks pärale ka tödemus, et ehk ilma kontsadeta on lihtsam. Kingad näpu vahele ja edasi.... läbi veel inimesi (enamasti turiste) täis öise Müncheni kesklinna...seelik seljas ja viski veres. Ja vahemaa polnudki nii lühike miskit. Aga siht oli silme ees ja jöudsin isegi poolteist minutit enne rongi pärale! Tunne oli täitsa uhke kohe oma nönda hea sportliku vormi töttu :)

Laupäev oli vaikne, rahulik ja päikeseline. Imeilus! Kosutav.
Aga pühapäeval peksin ennast varavalgel raamatukogusse. Nokitsesin siis seal päris kaua ja vahepeal käisin Mirjamiga ploomikooki rohke vahukoorega näksimas ja kohvi joomas. Ah no ja kuna ta jälle soperdas aja ja kokkusaamiskoha suhtes ja ma seetöttu rohkem kui pool tundi maa-all metroo saatel pidin veetma (siukse päikeselise ilmaga) siis ma läksin jälle marru ja poetasin paar vihapisarat. Närvid natu mänglevad viimasel ajal...
Aga lööskav päike rahustas muidugi kiirelt maha köik need pingul olevad närvirakud ja muu.
Peale seda vahtisin veel pisut raamatkogus oma läpakaga tött ja siis kobisin ühe teise söbraga öhtustama. Peale seda veel tema kaunisse aeda shampat kulistama. Kauaks neid kauneid suveöhtuid ikka enam antakse eks. Oh sa pagan missugune shampania kogum tal kodus ilutses!!! Oleks ma seda varem teadnud!
Njah aga esmaspäev oli raske...
Lisaks isegi raksele olemisele, kupatati mulle ka üks uus praktikant kaela. Tema vötab nüüd minu tegemised röömuga (vöi siis mitte) üle ja mina pidin teda asjadega vöimalikult kurssi viima...oehhh... Ma pole sugugi kindel, kas ta üldse misit aru sai, mis ma talle selgitada üritasin.

Teen nüüd pakkimisega algust!

film

kukkusin täna selle asemel, et oma praktika aruannet kirjutada, filmi the wedding date kaema. kuigi mind sellist sorti taustafilmid üsna külmaks jätavad, tekitas seekordne pisut teistmoodi emotsioone. ilmselt siiski seepärast, et mu oma elust nii mõnegi inimese ja olukorraga tugevalt paralleele tömmata saab.
Esmalt äratas tähelepanu sealne üks peategelasi, kes üliväga ühe mu uue tuttavaga sarnaneb...no uhiuuega lausa, sest tuttavaks saime eelmine laupäeva pidutsemiste käigus. Alates peolt lahkumise hetkest on ta mind südikalt kõnedega piiranud. Aga kuna ma nädala sees peale tööd ikka parajalt tuhmi olekuga olen olnud, siis pole ka kippunud kokku saama. Kokku tahaks just saada eesmärgiga, et välja selgitada, kas nii elukogenud ja vist isegi tarkade silmadega mees tõesti ongi nii loll, kui ta jutust välja kajab....või ta lihtsalt mängib lolli? Ja muidugi tõik, et vaadata on tema puhul nii mõndagi:) no see selleks. Igastahes haarasingi filmi ajendusel kohe telefoni ja kuna ta helistamisele ei reageerinud, saatsin sõnumi, et no saaks siis kokku! Aga kuna ta helistas oma tunnikese või rohkemgi hiljem alles tagasi, ja film oli läbi ja mu motivatsioon ka sellega kaasnevalt sumedasse suveõhtu päikseloojangusse kadunud, siis ütlesin talle ka tänase suhtes taaskord ära. ähh saa neist naistest aru eks. ega nad ise ka suurt endist aru saa.

mis aga kõige rohkem ähmi viis, olid selle filmi lõpus välja tulnud segased suhted....
ojaaa kui palju sarnast soppa on minu elus viimasel ajal juhtunud... Nii mõnigi diloog filmist oli lausa identne mõne viimase aja jutuajamisega.
kahetsen...
Ilmselt mingi tugev kaitserefleks kuskilt kaasakasvanud a la proovi mulle haiget teha, virutan sulle palju valusamini vastu. stupid revenge... Ja haiget sai tehtud kõvasti. seda nii teistele ja lôppkokkuvôttes vist kõige rohkem iseenesele... tunnetega ei mängita. plika saa sellest kord juba aru! aga mängulusti on viimasel ajal olnud küllaga. enam mitte... õppetund on käes.

aga nüüd hakkan aruannet vorpima!

Pole jaksu kirjutada. Liiga palju on juhtunud vahepeal......... Seega panen märksõnad kirja. Eks samm sammult võtan teemad ette
Kõik suhted segi paisanud (lõpu)grillipidu
Haavatud tunded, haavatud uhkus, pohmell
Jalutuskäik vihmas, mõtete-tunnete selgeks rääkimine...
Kallite sõbrannade päästev külaskäik
Kohalik Biergarden
München, pisut turismi vihmas
Koonduslaager, Miski kohalik rahvapidu, päkapikud Lederhosenites, Maß
Natu nigel hommik, ärasaatmine :(

Viimane õhtu Dhruvi ja tema sõpradega
Nukra meele uputamine Jeromiga pidustsemisse klubis Kalinka
Kossova
Viimane kõne Dhruvilt enne lendu...

Mis värk?

Täna oleks jälle omadega kokku kukkunud. Eile juba läks raamatukogus silme eest mustaks...küll ainult korraks, aga ebameeldiv seegi.
Kuna mul selline löögastav mittemidagi tegemise laupäev seljataga oli, siis olin pühapäeva hommikul plaksti kell 8 üleval ja otsustasin raamatukokku minna, et siis oma aruannet latex-isse vorpima hakat. S.t. aruanne vajab veel tegelikutl paberile panemist ja LaTeX tundma öpimist :) Nii et tegemist jätkub (viitsimist mitte). No igastahes kasisin öilsate mötetega raamatukokku. Esimene asi, mis ma siia Müncheni kolides tegin, oligi vist ülikooli raamatukogu liikmekaart. Tollaal polnud mul, tublil pisikesel tüdrukul, veel örna aimugi, mis elu siin lahti läheb. Aga see raamatukogu meeldib mulle iseeneset, siuke suur ja vöimas, ülisuuuuuuure trepiga...nagu loss vöi palee vöi miskit säärast.
Nojah ühesönaga kohe, kui sai maha istutud, hakati helistama. Esmalt helistas Dhruv ideega kuhugile sööma minna. Siis helistas Mirjam töölt (töötab restoranis toimkonna järelevaatajana ja vahetevahel teenindab kliente ka) ja kamandas enda juurde hommikust sööma. Muidugi kobisin siis tema juurde, kus ta mulle rikkaliku hommikusöögi ette laduski :) Enne saatsin veel Dhruvile sönumi, küsimusega, et kutset temaga sööma minna peaks siis tölgendama kui temapoolset kutset kedagi endale süüa tegema?
Aga hommikusöök oli mönus. Ja peale einestamist ilmus veel köögitoimkonna poolt tervitusena hunnik maasiakaid meile lauale :) Nämmmm!! Minu esimesed maasiakd selle suve jooksul :-O Seal passimine venis siis 2 tunni pikkuseks. Siis aga tekkis mul hirm oma läpaka pärast, sest olin selle kuhugile sinna lauale vedelema jätnud lihtsalt. Kobisin siis tagasi raamatukokku.
Kuna päike oli väljas ja ilm taas mönus, siis olid ka inimesed muidugi röösamad ja röömsamad. Vaatasid silma sisse ja naeratasid muudkui. Mul vist oli ka selline paras magus maasika nägu ees ja naeratasin muuidugi röömsalt köigile vastu ka. Nii kaua kui üks selline saksa-tüüpiline-pop-olemisega-kutt (s.t. italiaanod ees, juuksed turris ja roosa särk seljas) mulle järele lonkis ja kohvile kutsus. Ma siis kukkusin naerda lagistama (siuksed päris äkkettepanekud on ikka vöörad, eriti sakslaste poolt). See peale noormees kohkus ära ja uuris niisama, et kas olen kohalik ja kus ta mingit x-tänavat leida vöiks.
Passisin siis pisut raamatukogus ja siis andis Marcelo endast taas märku ja kutsus kohvile. Kuna 2 tundi, ehk siis rohkem kui piisavalt, oli raamatukogus vahitud, ja kohvi isu oli ka, otsustasin pigem temaga kuhugile kohvitama minna. Andsin märku, kust ta mind leida vöib ja kobisin siis kokkulepitud ajaks välja. Kuna ta jäi oma 5-10minutit hiljaks tiirutasin niisama raamatukogu ees edasi-tagasi. Palju inimesi jalutas mööda, ikka röömsad ja päikeselised sellised ja siis mingi hetk üks mees vaatas mulle silma sisse ja ütles toonil et "ilus ilm täna" sellise fraasi nagu "mulle meeldib su tagumik" ja jalutas edasi. möh. ma ei realiseerind asja niimoodi kohe paugupealt äragi. Ja seda kuulda veel sakslase, ei mingi türklase vöi araablase vöi muu musta mehe, suust. Nojah igasuguseid tegelasi...eriti siin kandis ilmselt.
Kohvi joodud kutsus M veel miskit uut Brasiilia filmi tema juurde vaatama...jajah pönev ikka eks, aga eelistasin sammud kodupoole seada. Rulluisud alla ja kihutama. Oleks ühe vanamehe peaaegu alla ajand, aga läks önneks ikka. Ja oligi nädalavahetus läbi.
Aga nendest nörkushoogudest ei saa aru. Magand olen hästi viimasel ajal, söönud kah enam vähem korralikult ja lausa tervislikult (PS! Saiakes-shokolaadi automaat on niisama sealsete hörgutiste imetlemisega piirdunud). Nii et ma ei tea...täna igaljuhul läks olek vahepeal päris värinaks kätte ära ja peas kohiseb nagu pöörane. Ajaks siis asja vahelduva ilma kaela näiteks, mida muud :) Aga algselt ma suutsin tölgenduseks süsivesinike puudumise tuua ja ostsin endale hunniku shokolaadi, pähkleid ja viinamarju ja kugistan neid nüüd hoolega ;)

Ei viitsi

Ja lasiklengi nii kuis suudan! Ei mäletagi, mil viimane kord selline ülirahulik laupäeva öhtu oli!? Mõnus!!! Samas igav ju ka! Paar kolleegi helistasid, et välja minna , sai ära öeldud. Vabanduseks ikka see, et vihma sajab ja 7ni sai niikuinii mässatud.
Dhruv ja teised laaberdised grillivad täna. Algavadgi need ärasaatmispeod vaikselt. Aga vihmaga!!! Neile oli ka üsna lihtne ära öelda, kuna nad teavad mu vihmapelgust üsna hästi...samas ega see grillimine neil päris lageda vihma all ju ei toimu. Aga see selleks. Mirjamiga ka ei kippunud kokku saama, kuigi ta oli öhevuses eelmise öö/hommiku jätku jutustama. Ja müüd siis helistas Marcelo ka, et saaks kokku, teeks midagi. Aga talle sai ka ausalt öeldud, et ei viitsi lihtsalt. Nii aga kui nüüd veel keegi helistama peaks, siis vaatab hakkan asja juba kaaluma.........

bailando brasiliana

Pidu ikka pidu. Taas teemaks ladina-ameerika. cubalibre ja tequila. Mirjam pani jälle mu garderoobi ja meigi paika. kui eelmine kord völus minust sellise inglikese laadse välja siis seekrod oli teemaks pigem vamp :) Sellie tugevam meik ja seega tugevam klouni tunne ka. Aga eks see pidu peo otsa üks suur naljategemine ongi eks. Arvas et ma olen selles suhtes hea modellisk, et vöib mis iganes selga toppida ja mis iganes meigi pähe manada. Ma küll arvasin teisiti sinnamaani, meigi suhtes vähemalt, aga no las harjutab siis kätt. Mis mul saakski selle vastu olla :)
Öö oli täis sündmusi, nalja ja latiino mehi, no nagu ikka eks siukses kohas. Mu brasiilllane ka järjepidevalt oli nädalalöpu poole helistanud ja kuna mainisin et EHK lähme sinna samasse baari reedel, siis oli kutt ka nagu 5 kopkat kohal. Isegi hoolimatta sellest, et köik ta muud söbrad otsustasid kuskil mujal pidutseda. Tuli siis üksi. Eriti uljas :) Sain löpuks ta nime ka teada, Marcelo. On ka siinmail, kuna teeb praktikat ja taaskord peaaegu samas firmas kus minagi...ka mässab öhujöududega ja töötab isegi vist sama projekti kallal, aga pisut teise nurga pealt. Seetöttu ta eelmine kordki rohkem meelde jäi.
Noh ja nagu ikka öö kadus kiirelt käest ja kell oligi 7 juba. Haarasin siis varahommikuse saiakese kaasa ja koju magama. Praegu on tunne päria värske ja röösa kohe. Natuke morjendab küll meelt, et siiamaile jöudsi sügis nüüd kohale. Aeg mil igal poole mujal, isegi Inglismaal!!! on suvi. Hall ja vihmane ja mina ju olen vihma suhtes eriti tundlik. Aga tuleb vist ikka ennast vihma kätte tantsisklema sundida, sest külmkapp on tühi ja homne päev ju vaja veel üle elada. Vöi teeks äkki veepäeva homme? Arutan veel asja...

Uni

Ma ei saa aru mis lahti, aga viimased päevad kipub mingi kõike haarav uni muudkui võimust võtma. Täna kobisin kell 12 töö juurest koju, kuna hetkel mul on töötamiseks oma läpakat vaja ja läpakas üldjuhul vajab ka miski energiaallikat et effektiivsemalt töötada...aga näed mina võtsin aku asemel mobiili akulaadia kaasa. Tubli tüdruk. Kobisisn siis varakult koju, sõin kõhu täis, vahtisin natuke niisama lakke ja juba uni võimust võttiski. Plaanitud tunnikese asemel magasin umbes 5 tundi ühte jutti...selline pisike pealelõuna uinaks siis. Noh peale seda sõin jälle kõhu täis ja kasisin siis mingil hetkel jooksma ka. Ja nüüd on jälle uni! Sama jama oli esmasäeval ka.

Aga just helistas veel keegi brasiillane laupäeva ööst. Hämmastav, et olin sellise kuuba-librese peaga kellegile suutnud oma õige! numbri anda. Esimene kord selline "õnnestumine". Nojah mida iganes, aga Mirjam tahab homme jälle peole minna...ta nüüd selle hoo sisse saanud, aga mina hakkan väsima. Ei viitsi enam. Igatsen hoopis kallima kaissu. kuidagi eriti tugevalt viimsel ajal. Täna ostsin ka (ühe otsa) pileti Pariisi ja nüüd loen päevi! Saab läbi see trillala-trallala siin. Aga tore aeg oli :) Kulus ka ära vahelduseks.

Olnust

Ei miskit erilist. Nädalavahetus oli väsitav.
Reedel ei teind miskit.
Laupäeval magasin löunani, süüa ei jöudnud midagi, sest ei viitsind miskit teha ja poodi ka mitte minna. Käisin hoopis jooksmas ja üsna pikalt jälle. Hakkan vist vaikselt pool-maratoni suunas mötteid mölgutama. Aga peale jooksu vein kaasa ja söbranna juurde, kus ta siis mind hoolega üles löi. Esiteks riietas ta mind pealaest jalatallani ümber...seelik ja puha jne. Täitsa änks nägin välja :) ja kuna tal kosmeetiku haridus, siis vöttis meikimise ka ette. Mönus, kui keegi tegeleb sinuga, ise ju ei viitsi... ei pea nii primaarseks ka. Samas kuna ta selline ilu-valdkonna inimene, siis talle see kellegagi tegelemine väga passis. Ütles et tal juba plaan järgmiseks nädalavahetuseks ka olemas, et mis ta siis minuga ette vötab :) Pönev. Aga jaa, samal ajal kui ta seal natu omade asjadega tegeles, suutsin mina veinipudelit noaga lahti haakides (korgitser tal veel puudus) oma (öigemini tema) heleda seeliku juba veinipritsmeid täis mökkerdada. Aga sain need kuidagi ikka välja (peaaegu) külma vee ja soola abil. Isu ei olnd kuigi ta üritas miskit vöileiba enne veini sisse sööta, aga janu oli küll. Läkski veinitamiseks, mis muidugi peale söömata ja sportlikku päeva kiirelt pähe hakkas. Edasi peole. Jälle lasti meid sinna vene klubisse tasuta sisse ja see siis sai meie eelsoojenduseks. Vahepeal oli väike arusaamtus Dhruviga, kes ka oma söpradega sinna peole end asutas. Igastahes jäi seis selline tüline meil taas. Mingil hetkel siis otsustasime klubi vahetada ja taas sinna kuuba baari. Noh ja kuna söbranna silmarööm seal töötab, olid meile köik joogid tasuta......... kuubalibred ja brasiilased öhtu teemaks seega. Mina jöudsin koju kell 9 hommikul. Ostsin Bäckereist möned suured mönusad magusad saiakesed ja koju jöudes otsustasin veel endale hommikusöögiks hunnik pastat valmistada. Söin end ühesönaga oimetuks ja uinusin siis magama. Ärkasin söbranna helistamise peale, kuna oli kokku lepitud päevitama minna, kell 12!!! Meeltesegadus oli algul suur ja alkohol tegi veres veel omasid tegusid. Rääkimata sellest, et magu oli täiesti omadega tuksis. Ühesönaga olukord oli nigel. Tsekkasin mobiili üle, kus oli hunnik sönumeid Dhruvilt, kus ta küll vabandas eilse pärast ja kamandas tema juurde löunatama, aga noh plaanid olid teised ja lasin siis tal veel pisut praadida omas rasvas. Tegelt jutule sain temaga alles eile taas. Aga kuna pea 30 kraadi kuumust väljas siis vedelesimegi paar tunnikest päikese käes ja siis tema pidi tööle minema ja mina kategooriliselt koju magama. Ja siis oligi juba esmaspäev käes.

Aga täna kupatas Mirjam mind kinno, kuigi peale tööd oli küll igat pidi muu meelestus kui kinno-minemise-laadne. Ja naljakas oli veel see, et algul andsin mina talle märku, et jään 15 minutid hiljemaks ja siis möne aja pärast andis tema teada, et jääb sellele 15le minutile veel lisaks 30 minutid hiljaks. Njah, paras paar. Ostsin siis piletid ära "death proof'le", sest eriti miskit muud ei jäänud silma ja jäin ootele ja inimesi passima. Vötsin missiooniks köik ilusad inimesed üle lugeda. Ühe sain kokku. Ja teiseks osutus siis söbranna :) Siuke olukord. Aga film mulle meeldis.

Eile veel...

Eile läksin hulluks.... ja seda otse keset tänavat...

Tirtsud ja muu

Niisis sai vahepeal Pariisi pöigatud. Reedel kella 14 ajal töölt minema ja lennujaama. Reedene päev üldse oli selline veider. Tööle tassisin juba oma suure reisikoti kaasa...suure nimelt seetöttu, et viisin juba igasugu soojemad riided ja vöimalikult palju muud kraami Pariisi tagasi, sest kuu aja pärast läheb niikuniii taas sinna kolimiseks. Önneks Dhruv juhtus sama bussi vötma, nii et aitas tassida mul kenasti. Tööle jöudes jölkusin veel pisut akna peal, kui äkki hiigelsuur rohutirts sisse lendas. Ma muide ei teadnudki, et see elukas lennata suudab. Aga lendas nagu vana kiil. Öudne tegelane!!!! No ja kui üks mu kolleegidest teda püüda üritas siis kargas teine kapi taha peitu. No igastahes kunagi löuna ajal nägin Dhruvi ja Jeremit akna alt mööda jalutamas ja kuna tundus, et neil pole midagi tarka teha, kamandasin nad mulle kontorisse tirtsu-jahile (jeerum, kui ma pisike oli, kutsus isa mind tirtsuks :-O...praegu ka veel vahetevahel). Nad said sellega jahiga täitsa kenasti hakkama.
Edasi lennujaama ja järgmine peatus Pariis! Kallim oli vastas ja läkski koju söiduks. Aga kuna G oli nönda mitte keskendunud teele ja tänavaterägastikele (kuna keegi ülierutunud tirts körvalistmel teda hoolega keskendumast takistas), kestis tema juurde söit oma tund aega. Kiire dush, et reisiväsimus maha uhada ja sushi kallale. Meil pöhimötteliselt traditsionoiks saand, et esimesel öhtul kostitab ta mind alati sellega. Ödus-mönus öhtu...... Järgmine hommik korralik prantsuse hommikusöök ja siis linna peale minek. Kuna ma olin jöudnud hädaldada kui jamad raamatud ma endale reisi peale kaasa vötsin, sain endale paar raamatu-kingitust: Coelho " Zahir" ja Amélie Nothombi "The life of Hunger". Mölemad sellised lihtsamat sorti lugemised, mida hea just söidu peal sirvida.
Laupäeva öhtul saime veel kokku möningate tema söpradega, et siis pisut baare pidi tuuseldada. Ülejäänd päevad läksid lihtsalt vedeledes, teineteist ja päikest nautides.
Ja kuna G demonstreeris ka oma uusimaid saavutusi köögis, siis otsustasin viimsel päeval ka miskit välja völuda. Idee tuli temalt, tahtis nimelt korralikku Bayeri shnitslit koos selle jägersoucega (champinionikaste). Njaaa vötsin siis ohjad enda kätte. Kartulid said viilutatud ja ahju pistetud schnitsli paneeringu ka uurisin netist järgi ja noh kastme jaoks oli niikuinii mingi idee olemas. Väike salat ka körvale. Samal ajal serveeris G mulle hoolega kokteile ja suupisteid, itaalia singi sisse keeratud kitsejuust soojendatult. Lemmik amps üldse! Aga ka öhtusöök kukkus perfektne välja. Isegi kaste!!! Köik oli täpselt nagu siin Saksa restodes reserveeritakse. Nagu näete, olin/olen ikka veel üsna uhke selle üle ja olen veel pikemat aega ilmselt :)
Nuuh ja kolmapäeval see ülivastik lahkumine jällegi, aga noh kuu aja pärast jälle koos ja siis juba pikem puhkus plaanis. Eks mötted sellele leevenda asjaolusid. Eile jälle tööle, kus Dhruv oli mulle veel möningaid e-maile saatnud, et kui häbemattu oli minust ikkagi niimoodi järsku ära söita. Esiteks oli ta plaaninud minuga mingi öuduka esilinastusele minna. Nojah ta oli seda maininud küll, aga umbes kuu aega tagasi... Siis oli ta veel plaanind ühist löunasööki pühapäeval tema juures tema ja ta ülemuse ja selle naisega, millest ma ka kuidagi hiljem alles teada sain...löid teisel miskid kapriisid välja. Eile peale tööd linna peal jalutades pörkasin temaga ka kokku ja aitasin tal vanaisale kingitust otsida. Tahtis siis mulle ka miskit kinkida. Nimelt mingeid luukerega ja südamega tenniseid, mis talle just silma jäid, aga ainult juhul kui ma neid koguaeg kandma hakkaks. Ma arvasin, et pole suuteline ta tingimust täitma. Pärast tahtis veel minu juurde tulla, et jälle niisama aega surnuks lüüa, aga kuna ma polnd meelestatud hetkel kellegagi koos aega surnuks lööma, olin sunnitud ta ikkagi välja viskama. Ja tundus, et seda vöttis ta ka pisut südamesse. Kuigi ta peaks teadama, et ma nädala sees tavaliselt nii väga sotsiaalne inimene pole. Samas varsti varsti saabki see meie tore aeg läbi siin... Temal veel ainult 2 nädalat jäänud... imelik, veel rohkem kurb.

Kohusetundest vöi uhkusetundest

Ah seda, et ühtki saiakest ei söönd ja ühtki snikcersit, ega twixi ega miskit ka ei puudutanud. Oi aga kui väga oleks tahtnud miskit magusat peale löunasööki!!!
Löunasöök oli iseenesest korralik. Üle pika aja vötsin lihakraami ette (s.t. miskit peale kalaliha) Oli selline juustuga täidetud pardi-vöi hane- vöi kana (miski suleline ühesönaga) käntsakas. Ja öhtul tegin pika jooksu taas, pika spuridga löpus!Ja ei läinud kutidega grillima (loe:ölut larpima) täna.
Ja muud ei midagi.

Päev nagu teisipäev ikka

Ega ei viitsi midagi kirjutada väga. ja egas polegi midagi erilist. Ah siiski. Eile tekkis G-ga tsättides spontaanne idee, et peaks jälle kokku saama. Ja kuna tema juures on ikka ödusam, siis otsustasin mina jälle talle Pariisi külla söita. Täna küsisin ülemuse käest päevad vabaks (enne sai küll hoolega küüsi näritud) ja kiirelt said ka piletid ostetud. Nii et reedel minek taas :)
Ka saiakestest suutsin näpud eemale hoida!!! Selle üle juba olen uhke, kuna löunasöök jäi kesiseks. Nimelt olin mingi (kuke)supi tellinud, mis sugugi alla ei tahtnud minna (maitse nagu solgiveel) ja näkitsesin siis niisama miskit kardulat. Ja peale "löunasööki" ikka kisub see magusaisu eriti peale. Eriti rakse on ju alguses neist paganama mönusatest harjumustest lahti öelda. Öhtusöögist (moosisaiadest, isa toodud koduse mustsöstramoosiga) on nüüd ka tükk aega möödas...seitse tundi lausa. Vahel küll hakkas nälg näpistama, aga önneks oli Dhruv külas mul siin ja peletas oma mölaga mötted muule. Töi teine mulle kingituse täna. Hmm ta on huvitavalt hoolitsevaks muutunud viimasel...hoolimatta sellest et ta mind ikka aegajalt biatchiks söimab ja igasugu muudpidi üritab paika panna (kohati (loe:enamasti) ikka väga öigesti ka). Käis just vahemere ääres peesitamas ja palusin tal merest miskit kaasa tuua ja töigi paar teokarbikest...:) mitte just suur pingutus muidugi, aga siuke ülbikust ja egoistist isegi palju tahetud. Siis mul muidugi tekkis idee, et vaja auk sisse puurida neile, et siis ikka kaelaehtena ka kanda saaks. Täna tuli minu juurde, nöel kaasas. Mis osutus muidugi kasutuks:) Nöelaga küll miskit ära ei tee karpide puhul. Homme tuleb ehk puuriga. Lisaks oli üks käepaelake ka kaasas mulle. Aga see sellepärast, et ma kunagi tema juures ühte käeehet olin märganud ja mis mulle hirmsasti kohe meedlima hakkas. Ta küll mainis, et hoiab seda ühe teise väga hea söbranna jaoks, kes siis tal üleelmine nädal siin külas käis ja temale see sai ka. Üsna loomulik eks...aga miski paganama kapriis löi minus seetöttu välja vististi :) Ja nüüd üritas ta seda korvata. Aga minema minnes pistsin talle selle asjanduse ikkagi taskusse tagasi. Pole mulle vaja ju miskit hädapärast asja. Ehteid ma kannan niivöinaaa väga vähe ja sedavörd rohkem olen nöudlikum ka nende suhtes...nii et igasugu jama pole vaja koguda. Ah targemks oleks vist magama ära kasida...