Kurnjau

 (muud pealkirja ei tulnud pähe).

aeg on nii huvitav viimsel ajal ja meel on nii romantiliselt meelestatud. See vöibolla pisut ka seepärast, et maa  on nüüd valge ja muinasjutuline. Vôi tegelikullt on see juba kestnud viimased kuud. Talv pole aeg kergemeelsuseks ja spontaansuseks. Nii et enam pole mötet loota, et igasugu kutsete peale tormijooksu linna peale kihutaks. Peab ikka neetult hea pöhjus olema. Itaalia-poiskest on juba mitu nädalavahetust törjutud. Sel nädalavahetusel ma valetasin end kenasti haigeks näiteks. Eile sain küll peale tööd ühe suvise tüübiga kokku, kellega suhtlemine läks vahepeal natu jahedaks ja imelikuks kätte ära. Sai nimelt pisut seda söpruse piirjoont ületatud, mida ei oleks aga pidanud tegema. See oli tegelt algusest peale juba selge, aga no siis oli suvi.. seikluste ja pöneva ja muu siukse aeg. No suvi oli töesti tormine. Täitsa kohe veider meenutada. Aga selle söbraga sai vist söprussuhe taas korda silutud ja no minu jaoks on väheamlt asi korras jälle.
Praegu on aga pea nii ilusaid mötteid täis ja pungil lausa. Pole lihtsalt kedagi korralkku kellega neid mötteid teostama asuda. Ei tundu nagu, et tuleks ka. Ja köige metsikumalt ei pöe ka önneks selle pärast. Töö on pönev ja see ongi hetkel esmastähtis. Eelmine nädal oli veelgi tihedam, informatiivsem ja tutvusterohkem. Nimelt olid kolm päeva täidetud täielikult koosolekutega. Üks päev neist örnas pohmakas. Nimelt oli nädala algul eesti tibi veel siin ja oli talle ju linna vaja ikka tutvustada, mis kujunes üsna löbusaks löppkokkuvöttes. Koosolekud siis - üks päev minule väga asjakohase teema steering board, terve päev otsa. Muidugi väga kasulik juba info ja inimeste suhtes. Sest pooled kohalolijad olid just Prantsusmaalt, ja just nendega tuleb mul tulevikus koostööd tegema hakata ja tihedamalt suhtlema. Teine päev oli miski leadership  koosolek päev-läbi, kuhu siis taaskord mind kaasa haarati. Seal olid juba suuremad ja tugevamad nii Airbus, Eurocopter kui Cassidianist koos, samuti enamus Prantsusmaalt. Aga ka nendega tuleb tulevikus asja teha. Need tegelased olid ka jôlulu-söömaajal kohal, kus siis läks see suhtlemine veits tööraamidest välja ja mönusamaks. No koosolekuajal vahtisin mina niikuinii enamus ajast meeste suu sisse ja üritasin erinevatesse aktsentidesse sisse end sulanduda. Ei ole lihtne päev läbi orienteeruda prantsuse, hispaania, saksa ja vist hollandlase inglise keele aktsentide vahel ja üritada sealt infot välja lugeda sönavaras mis veel veits vööras. Aga siuke külma ja vöörasse vette viskamine öpeta ju köige kiiremini ujuma eks.  Igastahes olen oodatud Marseisse ja Toulousi ka juba, ja môlemisse on jaanuaris ja veebruaris ilmselt minek ka. Nii et asjad lähevad aina pönevamaks. Ja endaga on vaja hakata korralikult tööd tegema ja vaeva nägema. Aga motivatsioon on ka täiesti korralikult olemas.
Jôulu-söömaajast veel nii palju, et sai täiesti huupi väga mönusad asjad ära proovitud. Nagu näiteks kastanisupp, super-hüper hea! Ja siis miski Petersfisch, ka väga hea. Tont teab mis kala see siis on. Aga juures oli veel zuccinirullid mingi tangupudrusarnane, mida ma ka iial nii heas esituses söönud pole.
Aga tööl on tore. Lisaks kôigele uuele on asi ikkagi väga koduseks ka muutunud. Ja tuttavaid on sealt ju erinevate allikate kaudu nii palju igasugu erinevades osakondades.. kes innovation-workis, kes supply managemendis, kes controllingus jne. 

Aga kui nüüd sujuvalt ikkagi jälle sinna meestemaailma sukelduda, siis kuidagi suureks röömuks on neid meeldivaid hoolitseijaid ja tähelepanelikke ju ümberringi küll. Vene tsentelmen viis mu näiteks eile löunaks sushitama. Me nüüd töötame ju taaskord lähestikku ja tegin talle lihtsalt ettepaneku koos löunatada. Aga ju siis talle kantiine ei pakkunud huvi. Väga heasse kohta viis, väärt info taas. Üldse on ta endiselt nii armas ja hoolitsev. Lisaks käisin täna Mike'ga söömas taas. Kuigi esimesest nö kohtumisest jäi mul temast kuidagi ülbe ja siuke mitte-midagi ütlev mulje. Aga selle esmasmulje tuhmistas tema poolt väga särava naeratuse kinkimine, kui töö ruumides temast ükspäev mööda tuhisesin. Ja peale tänast löunasööki muutus teine veelgi sümpaatsemaks. Siinkohal ei tasu muidugi taas mingeid fantaasiaid viljelema hakata, ma ei oska isegi ta vanust kuidagimoodi paika panna. aga tal on kaks last. Igastahes tundub et üks tore uus tuttav on juures.
Oi ja vanemalt härralt Istanbulist  tuli täna ettepanek järgmisena Londonis kokku saada. Ma isegi ei saa aru kust pörgust ta tuleb siukesele ideele üldse..  peale minu eelmisekordset täiesti ülbet käitumist. Kindlasti ka seepärast vööram linn, kust pole nii lihtne järsku minema haihtuda ja endast mönda aega heast peast mitte märku anda. Kuidas tahab keegi pele sellist käitumist sinuga üldse suhelda veel. Ma küll ei suhtleks. Lisaks sellele pörkasin eile tööle minnes kauni Chrisiga ka kokku. No tal on miski ölleköht ette kasvanud... ehk seepärast, et jättis suitsetamise maha. Üldse paistis teine kuidagi rääbakam, vörreldes sellega kui teda viimati nägin (mis oli küll miski 7-8 kuud tagasi, ojeerum). Aga kaunis on ta ikka va dändi. Ja eriti tema iroonia-meel. Hea meel oli teda ikkagi taas näha. Ja tahaks veelgi. Aga temalt üsna ilmselgelt mingit ettepanekut ei maksa oodata. Nii, et kui ise vötan asja käsile, aga näis kuidas ma järgmisel aastal meelestatud olen.
Paar päeva tagasi tuli ka sönum mingilt väga ammuselt, täiesti ära unustatud, tuttavalt, et mötleb endiselt.. ja tahab külla tulla. Ja just vöttis Dhruv ka ühendust, et me peame rääkima. Temaga pole suvest saati pöhimötteliselt rääkinud. Uuris küll korraks, et miks ma teda vihkan. Mingi hetk ma töesti vist vihkasin.. nüüd mul kama-kaks jälle. Huvitav siis millest ta rääkida tahab... samas ta minuga kasutaki alati seda MUST vormi :) Ja Mustang olen ma ka endiselt.
Ujee nüüd sai küll ju paras list kokku ...

Mul läks hetkeks meel nii härdaks kätte. Isegi, et ärkamine toimus väikse peavalu saatel. Pea valutab mul ikka ôige harva. Ei teagi kas oli see nüüd eilsest paarist klaasist punaveinist vôi väljastab organism litsalt toksilisi mürke. No ma otsustasin viimase kasuks, sest see lisab ikka asjale kasuteguri juurde ja asi tundub juba positiivsem. Lisaks sellele hommikul rulood üles kruttides, avanes mulle seal ilus valge vaatepilt! Esimene lumi on alati eriline, tee mis tahad. Ja lumeräitsakad langevad muudkui edukalt edasi. Muidugi sadas ka sel päeval siin korraks lund, kui Eestiski lumi maha sadas, aga see oli max pool tundi vist ja sulas muidugi kohe ära. Aga see 5 minutit mis ma väljas olin, oli piisav et mind parajaks lumememmeks voolida.
lisaks tuleb täna üks sôbrants Eestist külla. Eks siuksed asjad too alati korralikult koduhôngu meeltesse jälle. Kook on valmis :) Nüüd vaja kiirelt tuba ära koristada!
Nädalast endast ma kirjutan aga ehk hiljem, nii palju toredaid emotsioone täis. Kui môni topmanager vötab sinu jaoks nii palju aega, ja köik on nii meeldivad ja viisakad. Peale nädalat aega tunnen end juba üsna koduselt. Järgmine nädal läheb veel pönevamaks, jöulupidu tulemas. Lisaks sain veel oma vene tsentelmeniga jälle jutule ja sai üks öhtu jälle restorani väisatud ja see ameeriklane Mike sai ka ära tutvutud. Kuigi virtuaalsel moel sain temaga jutule ja tuleb välja et tüübi kontor on peagu otse minu all hetkel. Kohvi temagagi. Lisaks kohtusin eilsel  ülefirmalisel jöuluüritusel, kus CEO ise
köne pidas. Olgu siis öeldud, et ta on prantslane ja istub enamasti ikkagi Pariisi kontoris. Aga uuel aastal on uued valimised ja karta on, et Airbusi CEO vötab kogu konserni kenasti üle.
Nojah see selleks. Ma nüüd koristama!

Done

Päev läbi. meeleolu leplikum ja pea taas pilvedes. Eks vaikselt hakkab väike ärevus tekkima ka homse suhtes. Vôi teab kas nüüd ärevus, sellist sorti ärevused on juba vaikselt maha lihvitud, aga no lihtsalt palju uut jälle. Mis on muidugi pônev. Lisaks on mul firmas juba üks lôunasöök soolas kellegi ameeriklasega, aga see on juba pikem jutt. Ehk jöuab sel nädalal juba. Peaasi et start oleks tegus ja aktiivne.
Üldse, väga palju on muuta ja väga palju teha ja paika panna. Asjad lasua röögivad reguleerimise järele.
Ja koduigatsus tuli peale. Ootan juba lendu!!!

Püha päev

Pühapäeviti oli mul varajasemast ajast tihtilugu igavusest meel mürgine ja depressiivne. Päris kaua aega pole sellist asja olnud, aga täna siis taaskord. Vôibolla hall ja tormine ilm väljas omas oma môju. kindlasti andis oma panuse ka veits magamatta öö. Muremôtted läksid muudkui vennaraasu peale. Väike venna, kes loodetavasti on lôpuks ôigel teel, aga oskus muret avaldada kôigile on tal eeskujulikult olemas. No väike ta ka mudugi oma pea 2 meetri juures enam pole. Vahel môtlen, et äkki minu psühhopaatlikud mängud temaga lapsepôlves on ta siukestesse segapundardesse viinud. Mu lemmiktegevus oli muidugi teda vanaemaks riietada vôi lihtsalt môneks eredaks daamikd ja siis ennast pool-surnuks irvitada. Ja mônikord kui ma selle pesamuna peale eriti tige olin, môtlesin ta raisa ära mürgitada... pesupulbriga. Mitte, et see isegi pesupulbrit selliste môtetega kunagi kätte oleks vôtkud, aga idee iseenesest...  no ja nii edasi.
Ah aga mis siin ikka süüdistada, vaevalt see miksit aitab eks.
Aga no täna. Esiteks ajas mu südame pahaks pisut môtlemine eilsele siinsele eestlaste jôulupeole. Ôigemini vist kompanjon. üks oli minu meelest ainult söögi peale väljas. Seda oli peaaegu, et valus vaadata, kuidas ta peale seda ametlikku osa toidulaua juurde tormas, et kiirelt oma taldrik täis kühveldada ja siis seda mehise kiirusega alla ôgida. Sellist ôgimist on juba niisama kole vaadata, eriti muidugi naiste puhul. Ja eriti naljakas on seda vaadelda nö tibi puhul, kelle suurimaks elu-küsimuseks tegelikult ongi vist hea välja näha... vôi siis lapsi saada. vöi no midagi sinna vahepeale. Vahel on raske küll üdinisti ühist keelt leida.. aga vähemalt ühine emakeel seo omajagu. Nii lihtne see tegelikult on...ja valikuvariante on vähe. ja pirtsutada vöib ainult mönel harval pühapäeval.
Igastahes oli üritus ju iseenesest ok, aga rohkem siuke perekeskne. olid kohal siis kas raugad vöi noored pered kogu oma kisakörikarjaga... sest jöuluvana oli ka oma hädise habemega plaanis. siukseid minusuguseid vahepealseid töllerdajaid oli vähe. ja suurt segunemist ei toimunud, kuigi oleks ju vöinud..
Turtsusin veel teise söbrannaga, kes üldse ei saanud aru mida ma ütlesin. Äkki väljednasin ka end segaselt, kui edastatav info oli üsna selgelt edastatava ja mitte mitmeti möistetav. Aga ta vist ikka ei saand ka jälle üldse aru... mulle ei meedli kui inimesed ei kuula! ja tema puhul ma olin seda varemgi täheldanud...siuke uinamuina. Aga no jälle... luksus on tegelikult siinmail niimoodi turtsuda.
Lisaks nähvasin fb-is ühele tüübile ka korralikult, nii et ta möneks ajaks offline ära kadus. no ollalala mu emal on siuksed vötted. ja isegi tema vist saab vaikselt aru kui nöme siuke reaktsioon on.
Aga homme läheb show taas lahti!

there's something about chase..

"Kui vanemaks saad, näitab inimeste egoism, kellega elu on sundinud sind kokku puutuma, end täiesti ilmselgena, sellisena, nagu see oli, see tähendab tinast vôi plaatinast, püsivam kui aeg.
Nooruses ôigustad ikka ka kôige kivisemat ükskôiksust, kôige küünilisemat reetmist mingisuguse kogenematu romantismiga, kire kapriisidega. Aga hiljem, kui elu on sulle juba näidanud, kui palju salakavalust, julmust ja kurjust on vaja lihtsalt selleks, et püsida kuidagi 37° peal, siis avad sa silmad, ja teisiti ei saa, ja sa näed kogu jälkust, mis sinu minevikus tegelikult peitus. Ja rohkem pole sul vaja môelda! Piisabkokkuvôttes ainult sellest, kui tähelepanelikult endasse vaadata, missuguseks roppuseks sa oled muutunud! Ei mingit saladust enam, mitte mingit tsirkust, kui sa juba nii kaugele välja oled vedanud, siis oled kogu oma poeesia läbi torude lasknud. Ainult odavad oad."

(Ikka Céline)

Muidu pidasin siin viimsed päevad jahti nagu pöörane... täna oli viimane lüke... ja üsna töenäoline, et sellega sai end üsna lolliks ära tehtud :) aga no kuidagi üksköik mul sellest. igastahes mina end enam ei liiguta.
kinos käisin ka. juuksuris ka. jätsin end soliidse salongi hoolde ja tulin sealt välja mingi 80ndate kuldajastu vormis...nagu Länik vôi Veski oma parimatel aegadel. nojah.

Parimad!

 joondu, valvel Eesti kaunitarid. Sain just teada, et türklaste jaoks on eesti naised kauneimad. nimelt viimase töö juurest üks noor kolleeg väitis mulle just seda.  kui nüüd natu pikemalt kirjutada, siis tema alustas seal tööd nii umbes kaks nädalat tagasi ja suurt me juttu ajanud polnud. aga siis kui üks türgi tüdruk hakkas seal talvise reisi plaani kokku panema, et siis skandinaavia ja see kant, siis tuli jutuks kuidagi eesti lähedus jne. ja löpuks otsustas veel teine samasse kanti puhkuse teha. ehk siis soome-eesti-rootsi kolmnurk läbi söita. väga vahva muidugi. ja kui kutt sai teada, et ma olen eestist, siis löi teine kohe särama ja jutustama kui väga ta tahab eestisse reisida ja suurt huvi selle maa suhtes tunneb. igastahes jäi mulle mulje, et on teine kultuuriliselt huvitunud ja sai ka viimasel päeval kontaktid vahetatud. lihtsalt mainisin, et kui tal ka reisiks sinna läheb, siis vöib minu käest alati infot pärida. muidugi ta piidles ka töö juures pikalt ja pidevalt, aga see on araablaste omapära lihtsalt...sellega harjub. ei lase ennast enam häirida. aga täna siis krabas ta mind facebookis raginaga. tuleb välja lihtsalt, et tal on mitu ilmselt väga toredat afääri eesti neiudega olnud ja pakkus end mullegi suure agarusega :D mis värk on sellega? just otsustad ära, et ei viitsi mingite suvaliste juhuteemadega üldse jännata. no absoluutselt enam mitte. kategooriliselt. siis pakuvad ennast riburadapidi köik. no hea teadagi muidugi... on valikut kui vaja läheks. aga praegu töesti pole ei huvi ei selle, teise ega kolmanda suhtes. isegi tundmatu magasin täna endal peast välja. tabula rasa.

Date?

Ühte ôhtusse juhtus veel üks naljakas seik. Nimelt ühe päeva keskööl sain järsku sônumi "Kuidas sul date läks?". Esiteks muidugi ei ole mul eriti kedagi, kes date-de üle ülevaadet vajab, teiseks tuli siuke eestikeelne sônum ühe tuttava liibüalase Ali numbrilt :DD Peale selle, et tegu araablasega, polnud ma temaga veel oma aasta aega suhelnud...vöi pool aastat vähemalt. Igastahes läks päris naljakaks sms-itamiseks ja löpuks ka rääkimiseks. tegemist olevat olnud väikse näpuvääratuse/eksitusega.. veider muidugi :)
ja löpuks oli ta jälle ülimotiveeritud Münchnisse söitma ja varmalt oma toredat tüdrukut petma. hoolimatta sellest, et ma selle mötte alati tal eos peast olen pühkinud, on teine ikka jöle järjekindel. litsid mehed need araablased, kohutav.

Aga muidu magasin mönusalt löunani. Investeerisin nädala jooksul endasse ka nati. Panin juuksuri juurde aja kirja ja tellisin lisaks veel miski wrinkle killer snake seerumi. saab näo äkki siledamaks, ja silmaalused paremaks, eks näis. ma näen oma kahvatusega ja siniste silmaalustega ilmselt juba veits haiglane välja, inimesed vaatavad..  
Aga esmaspäev on kino-päev!

varsti on hommik käes. vähemalt laupäev. ja minul jälle môtted kuskil pärapôrgus.. tundmatu peal. kolmapäevaks olin käega löönud juba ja enam firma koridore pidi ringi ei luuranud. ja voila neljapäeval viirastub ta täies uhkuses jälle. mina olin kolleegiga sööma minemas, tema omadega suitsetamas. pilku ei saanud kumbki kummaltki, aga pögus tere jäigi ainsaks vestluseks. ikka ei tea ei nime, ei osakonda. ja mis sest enam...täna oli viimane päev selles companiis siis. tänasest on asjal punkt, vsjo. ei mingit vôimalust enam. kutsuti küll jöulupeole detsembri keskel ka, aga ma kuidagi sügavalt juba kahtlen sinna minekus. täna nägin ka kantiines eemalt ja ka jälle ainult teretasime .. ja korraks vilksas peas läbi, et härra kellega ma siin hetkel einetan on ju sadakorda soliidsem...ja üldse et mis paganama meelesegadus see nüüd oli. aga nii jôuga kui ma ka ei üritaks, laamendab ta mu peas endise jôuga edasi. on see mingi ugrimugri veri mis teineteist ära tundis, sest ainuke asi mis ma temast mäletan on see, et ta kas on pooleldi vöi täielikult ungarlane.
aga vöibolla olen siin meeltesegaduses lihtsalt, sest viimased nädalad on kuidagi tihedad olnud nii seltskondlikus kui töises elus. eelmine nädal lisaks sellele suurele ja lainet tekitavale firma peole järgnes järgmisel päeval kohe einetamine keskaegses teater-restoranis. ka kolleegidega, aga hoopis teisest osakonnast. lihtsalt üks projektijuhtidest, keda ma pögusalt tean, haaras mul kojuminekul varrukast ja kamandas kohale. läksin ka, kuigi vapruse värin eelnevast peost oli ikkagi veel pärs korralikult sees. ja tegelikult oli kogu seltskond ikkagi vööras. aga üldse ei kahetse, firma kulul ju :) asi oli töesti seda väärt ja korralikult keskaegseks lavastatud. söömiseks oligi ainult üks korralik väits nina all ja muidu käte abil. käike oli alates tervitusnapsist kokku 10 :D alustuseks pesti sul kammerlikult käed puhtaks ja seoti vööni lina ette ja siis jagati teatud tähtsamad reeglid ka kätte. näiteks see, et mees ei tohi mittemingil juhul teenindada, öllet kallata vöi midagi edasi ulatada. see oli puhtalt naiste töö. nii ma siis rügasin ka hoolega, sest naisi oli omajagu vähem lauas. kui mees siukse vea tegi kogematta seoti teine kohe völlaraudadesse, mis ka kohapeal seinal kenasti ootel rippus. päris mitu tükki kohe. vahel lahutasid mustlas-muusikud meelt. ja peaaegu iga käigu järel ikkagi seletati ka, et kuidas peab ja mida mis tähendab.
ja see nädal oli iga päev niivörd inimesi ja kohvitamisi ja löunatamisi täis. ja täna siis viimane päev bmw-s. eks need lahkumised ole alati siuksed mötlemapanevad ja mitte köige röömsamad. löpuks ma ikka sulasin vägagi kogu seltskondas sisse ära. kuna meil büroo alati maiustustega pilgeni varustatud, siis kooki ei hakkand tänaseks küpsetasin, tegin hoopis quiche löhega ja igasugu muid soolaseid suupisteid. quiche kadus viie minutiga, ja muu sai ka komplimente hunnikuviisi :)
lisaks sellele suutis J ka endast nädala jooksul veel rohkemgi märku anda ja kokkusaamist nöuda. aga temale sai üsna tuimalt ära öeldud.
heh ja eile ma sain mingile VW premiere urban-car vöi mis iganes üritusele vaba sissepääsu tasuta joogi-söögiga kogu ööks kahele. aga ei läinud, sest ei leidnud väärilist kaaslast. selle käigus sai küll aga nii mönegi ära ununenuga kontakt jälle üles vöetud. nagu näiteks kaunis Chris, kes oli küll nöus kokku saama, aga möni teine päev, kuna plaanid juba olemas. G samuti, aga tema oli tööreisil Pariisis, söbrannal prantslannal oli desperate housewive päev, ehk siis triikimine-koristamine-bläblä. harva kui kedagi nii spontaanselt kampa saad tuleb tunnistada. üks söbs oli küll nöus kaasa tulema, aga löpuks ma otsustasin ikka üldse mitte minna ja kodus küpsetada. aga kuidagi soojendas teiste söbrakeste kiire reaktsioon.
ja nüüd ma siin olen, leping uueks käes, möned päevad vaba aega end ümber häälestada ja vaimu valmis panna ja los gehts. uued tuuled. ilmselt mönevörra professionaalsemas keskkonnas.. 

Kuukulgur

"Magama minevad inimesed on masendav vaatepilt. On näha, et neil on absoluutselt ükskôik, et asjad maailmas lähevad nii, nagu nad lähevad, on näha, et nad isegi ei ürita môista. Neid ei huvita. Nad magavad, juhtugu mis tahes, täispuhutud idioodid, austrid, tôhud, Ameerikas nagu igal pool mujal!

***

Kôige hullem on see, et sa hakkad end vaevama, môtlema, kuidas homme jôudu leida, et teha edasi seda kôike, mida sa tegid täna, ja mida sa oled teinud juba nii talumatult kaua, kust saada mehisust nendeks môttetuteks jooksmisteks, nendeks sadadeks plaanideks, mis ei vii kuhugi, alati nurjuvateks katseteks viletsusest välja rabeleda, ja kôik ainult selleks, et saada veel kord kinnitust...  

Ärge arvake, et on lihtne magama jääda, kui sa oled absoluutselt kôiges kahtlema löönud.."

(väike lôik Céline'lt)

lollakas

mötted ei taha ühest isikust mitte kuidagimoodi lahti lasta. nali on selles, et ...ma ei mäleta tüübi nägugi. vöi noh kui näeks tunneks ära, aga ei suuda silme ette küll kuidagi manada. vöibolla kripeldab sees lihtsalt see mulje, mis ma endast jätta suutsin ja vajadus seda kuidagi siluda. no vist pole eriti normaalne tibi, kes sulle tunni aja jooksul juba pisaraid jöuab valada, skandaali korraldada, et ta temast välja ei tee ja siis tagatipuks sinuga lihtsalt ennastunustavalt suudelda...
tegelt nägi vist kogu tsirkus siukses järjekorras välja, et neiu hakkab tasatargu öilsate mötetega firma peolt lahkuma (küll teatavas joobe-suminas juba, aga no ikkagi triksis-ja-traksis), kui teda plokeritakse julmalt kauni ja ulja nooruki poolt..  pisut jutuajamist, kes mida firmas teeb jne, nimed, millest ma jälle mitte midagi ei mäleta... oleks ehk kasuks tulnud mu piinadele siiski.. mäletan ainult seda, et ta imetles ja imetles mu silmi.. no siuke asi jääb meelde, sest tihti seda ei juhtu. kui minu puhul üldse miskit imetletakse, siis see on tagumik... ärge küsige miks. vöibla tarkpead arvavad, et ma tahapoole niikuinii ei näe ja ei suuda arvamust tekitada sel teemal. ei suuda töesti. igastahes välja minnes olid paar ta kolleegi seal, kellega mina miskipärast juttu jäin ajama.. ja ta ise haihtus mu meelest kuhugile ära. aga peale väiksest konflikti tema imelikult ülbete kolleegidega, panin tigedalt ajama. aga järsku jooksis keegi järgi manitsedes, et kuidas siis niimoodi head-aega ütlematta minema kihutatakse. siis ma tegin talle ka skandaali, et mis ta siis tegeleb teistega ja jätab mind niimoodi üksi troppidega. ja siis ma hakkasin nutma. aga sellepärast, et nutta oli juba pikemat aega tarvis olnud. aga tollaseks pöhjuseks oli mu arvates ikka ülbikute sönad, mis hinge läksid. dääm alkohol. siis ta seal lohutas mind ja löpuks löpetas mu tema kolleegide-söimu lihtsalt väga ... otsesel moel. pani suu väga otsesel kombel kinni lihtsalt. ja siis ma läksin ära. ja nüüd ma tiirutan töö juures koridore pidi ringi, lootes et ehk ikka pörkan temaga kokku... aga no täna pörkasin küll köige muuga kui vajalikuga kokku. tagatipuks J-ga ka.. . aga önneks ta rääkis telefoniga just sel hetkel. samas ta olekust vöis juba välja lugeda, et eks ta annab endast peagi märku.. ja no tuli ka sönum selle kohta kui hea ma täna välja näen. jaaah nägin vaeva! aga paganamas ei tasund ära üldse. no eks homme siis uuele katsele. oejah.. täitsa jobu. vöi äkki homme on pea ikka natu selgem ja niisugust lollust enam vöimule ei lase. no loodame.

mähh

nädal suurt nädalaalgusele alla ei jäänud küll jah. Tempo aina töusis. Sisse mahtus gurmaanlust, glamuuri, keskkaega, enese täiesti lolliks tegemist, peatäis pisaraid e. siis pingete välja ulumist/elamist, üsna rohkesti alkoholi, uusi kontakte, nii mönigi eriti magus moment, pisut sporti, enda arust mingile sarvede-maha-jooksmise etapile i-le punkti panemist, ja no löpetuseks silmini-körvuni ära armumumist täiesti lootusettusse juhtumisse..

aga nüüd ma lähen jooksma.. vöibla pärastpoole selgitan lähemalt asjaolusid.

tsiki-briki

Date toimus ja veel kuidas. poisu oli nii kärsitu, et hakkas juba pühapäeva öhtul piirama. aga kuna ma olin nönda väsinud, siis lubasin esmaspäevaks ennast restorani viia. Itaalia oma muidugist ja väga shikk. See, et siin nii palju ittaallasi on ja seega ka palju itaaliapärast leidub, on muidugi mönus tasakaalustus sellele Bayeri talupoja-köögile. Neis on stiili! Ja vein on neil ka hea ;) Köige armsam oli tüübi juures, et oli teine korraliku uurimustööd Eesti kohta ja muidugi teadis jalka viimseid uudiseid ka paremini kui mina :) Igastahes leidis ta meie jalgpallurid väga tublid olevat, sest siukste ressursside juures nii kiirelt juba nii kaugele jöuda olevat päris tubli :) Selge see, et on ka!  Üldse oli pisut muud ka uurinud, no väga nunnu.
Pühapäev oli miski imelik päev, sest üks suve viirastus hakkas ka kohvile kutsumisega kummitama. Aga temale ma isegi ei jöudsnud midagi vastata, no nii väsinud olin :)
Oejah tavapäratu algus sellele nädalale.. näis kuidas asi edasi sujub..

Nürnberg

Sellel linnal on natsi maik juures. Täitsa kahju kohe, sest väga ilus ja armas linnake on. Kuna FB kaudu sai taaskord üks vana söber siin praktikumiaegust üles leitud. Kindlasti vöib mu mönes vanemas postituses temast ka miskit leida. Prantslane Jérôme, kellega sai töö juures pögusaid kohvipause peetud, kui tööd just ei viitsinud teha. Alati oli löbus. Olime kuidagi teineteise silmist kadunud, kuna mölemid elasid kord Pariisis, kord Saksas kuskil jälle jne. Aga öilsa fb kaudu sai teineteist jälle leitud ja plaan kokku saada ka kohe tekkinud. Kuna ma avastan meelsasti uusi linnasid ja piirkondi, oli kohe varmas talle külla söitma. Pealegi ta elab hetkel siit ainult tund aega pöhja pool. Niisis pörutasin talle külla nädalavaetuseks. Kuna ta pakkus ka lahkelt öömaja siis kaua ei möelnudki. Piletid ostetud ja plaan paigas, hakkasin alles järgi mötlema, et jeerum mis ma nüüd tegin. Nüüd on ees pea kaks päeva ninapidi koos olemast, lisaks ma ööbin veel tema juures..  Olek läks nagu tsipa köhedaks ausalt öelda. Aga no kokkusaamisest alates olid köik hirmud haihtunud. Möne inimesega on lihtsalt nii lihtne koos olla ja meil on see klapp täpselt just siuke. Kuigi see meesta-naiste vahelise söpruse teema on minu jaoks ka ikka aegajalt üsna küsitav, siis see jälle töestas,m et on vöimalik küll jah.
Tiirustasime Nürnbergi läbi, kusjuures ta öppis ka muidugi linna rohkem tundma :) Sai sushit söömas käidud. Öhtusöögiks sai plaanitud Nürnbergi praevorst ja hapukapsas ja no siuke korralik Nürnbergi söök.  Öhtu poole sai veel ühes kohvikus tema söpradega istutud ja nati linnas ringi jalutatud ja siis läksime tema juurde, paar söpra kaasas. Tema kokkas, me vaatasime :) Söök sai väga hea, öhtu oli mönus. Ja uni löpuks oli ka väga magus. Eks nädal aega kestnud magamattus andsi ka ikka korralikult tunda. Jé soovitust tunda end nagu kodus ei pidanud üldse mitu korda kordama. Tundsingi laadnalt ennast nagu kodus, ilma mingi probleemita. Ühesönaga oli vääga mönus nädalavahetus.
Mulle kombekohaselt olin muidugi rohkemat kokku leppinud, aga no ju siis tuli miskit edasi lükata. Nagu näiteks väike date selle saksa-itaallasega kunagi oktoberfesti aegust (kes mul fb-is on, siis temaga on ka üks krabamispilt viimseist aegust, lihtsalt infoks). no ju siis möni teinekord. Ega ei kibele ka nii väga. kuigi kunagi sai temaga veel kokku saadud, ja tundub teine järjest meeldivam ja sümpaatsem. On härra Ilvesel ka kätt surunud, kuna töötab siinses ühes staari hotellis. Arvas ka, et väga meeldiv on see meie president.
No ja kui siukseks mehiseks see teema läks, siis mainiks ära, et J-ga pörkasin ka ikkagi eelmine nädal kokku. Hoolimatta sellest, et ma oma nägu tööl ringi liikudes salli ära peita üritasin. Mokaotsast teretasin muidugi. önneks oli ta koos kolleegidega koos, seega pörutasin lihtsalt mööda. Aga ju ta vist ootas, et läheb pikemaks jutustamiseks. Igastahes tuli sönum peaaegi, et mis see siis nüüd oli. Vöttis teine hinge miskit vöi mis. Kuigi mul süda ikka temale möeldes veel pisut läikima lööb.. siis tegelikult oli see seiklus täpselt öigel ajal ja öiges kohas. Lihtsalt praegu pole siukest pealiskaudset enam vaja ja vaatab edasi eks.  Ja tegelikult ta ei teinud midagi väga valesti... lihtsalt järsku tundus et vsjoo.

kuulge närvid laske mul nüüd palun pisut magada! pea on môtekeeriseid täis. praeguse töö juurest ei taheta ära lasta ja eks mulle vaikselt asi ühe enam ja enam meeldima on hakanud. kuna ma seal pidevalt erinevate teamidega koos töötan, on sellist vaheldusrikkust ka piisavalt ja töö ei tapa. ja nii mönigi lemmik on tekkinud ka.. kuidas siis muidu eks :)  ja nii mönigi ebasümpaatia, mille varjamist ma tulevase professionaalsuse möttes varjama peaks öppima. paraku see viimsed päevad pole önnestunud. seega öppida on ühtkomateist.
igastahes et täna nii mönigi mu juurde tulevaste plaanide suhtes jutustama tuli, tekis see idee, et rabeleks äkki paar kuukest möleimal kohal. kaks ilusa nimega firmat. raputaks mu ehk taas üles. liiga tukkuma olen jäänud. ja siis ei tule mingid lollakad kaisu-soovid ka kummitama. eks need ongi alles viimase nädalaga tekkinud. aga kes sind enam tahab, kui sa iga väiksemagi kaisutus-laadse katsetuse peale 20ne küünega karvad turris kohe vastu oled ajanud.
ja niisama ka ringi tuuseldada enam ei viitsi... nii nagu see suvi läks. parajas valsi taktis ma ütlen..üks kaks kolm, kaks kaks kolm vöi midagi säärast. ja mitte niisama valsi, ikka Viini valsi rütmis.
Novot.. seega tuleb tööd rügama hakata ja endale uuteks plaanideks kapitali koguda! nüüd vaja uurima hakata, kui lubatud see siin riigis ka on. 

Tee tööd...

..siis tuleb ka armastus.. ütleb Tammsaare ja tôestab siis kogu oma teoste kaudu vastupidist. Ja kas see polnudki tema siuke varjatud eesmärk? Vähemalt mina olen sellest nii aru saanud.. Aga kuidagi mulle tunub, et just see loosung on sôna sônalt  pigem inimeste meeltesse süübinu ja vôetaksegi kui rahvuslikku identiteeti... mida ta kindlasti omajagu on ka. Vôimalik, et minul on äraspidine arusaam, aga eks ma jään selle juurde ikkagi :)
Pealegi sai seda loetud vastumeelselt ja sellises eas, kus on pôhimôtteliselt vôimatu millestki siuksest aru saada. Praegu loeks teda vist rohkem mônuga. Aga praegu mul on ikka veel oma Céline pooleli ja ma ei tea kas ma ealeski olen nii suurt vaimustust mingi raamatu suhtes üldse tundnudki ("Reis öö lôppu"). Igat lauset tsiteeriks. Täiesti veider, et see alles aasta vôi paar tagasi tôlgiti eesti keelde ära. Ja loen seda eesti keeles, ükskord juba üritasin saksa keeles, aga viskasin asja kohe nurka. Nii heal tasemel pole ma mingis keeles veel, et siukest kirjanduskuntsti muus keeles lugeda. Ja tôlge on hea. Eks klassikat ikkagi tölgitakse ilmselt ka tasemel. Mul kadus igasugune usk tôlgitud teostesse peale Bransoni raamatut lugedes, kus ma pidin eesti keelse lause esmalt möttes inglise keelde paneme, et töesti aru saada, mida öelda on tahetud. Kogu mehe humoorikas enese-iroonia ja sarkasm läks tölkes ikka väga kaduma ja jäi isegi väga naivistlikult kölama. Iga köhutantsija ei peaks ikka vist raamatute tölkimisega tegelema.

Aga nüüd ma olen nädal aega taaskord tervislikeimail lainetel. Normaalne magus uni hakkab taastuma. Oh kui mönus on ikka hommik peale sellist korralikku ööd! Und nägin ka. Pidin mingi titehoimisega tegelema, mille juures mind kaks meest aitasid... aga ega nad targemad küll polnud kui ma isegi. Titt oli mu enda ôeraas (kes on vahepeal juba oma 14-15 aastane päris-elus). Aga väga asjalik titt oli. Kuna ma ei teadnud kuna ja kuidas mähkmeid vahetada, siis ta andis mulle ise nöu. Ütles kenasti, et nüüd vöiks nagu vahetada ja andis juhtnööre kuidas seda tegema peab jne.  Mu öeke on alati  väga asjalik olnud...ka praegu pubeka eas.

Romantikat!

..ei ole.
Tegelt ma siin eile-täna tabasin môtteilt, et ma olen eeskujulikud kôik pangid läbi astunud mis ikka siukse järskne vabadus ette näeb. Kuigi päeval sai ennast ikka siunatud, siis lôppkokkuvôttes mis siin ikka endale tuhka pähe raputada. Lôppkokkuvôttes pole mul nii palju tarkust, et teiste vigadest ôppida.. ikka endi omist. Ja eks nii lôppkokkuvôttes see suur selgus tasa a targu majja jôua. Iseasi mis selleks kujuneda vôib eks :D

Minna jooksma vöi mitte? Kaks viimast päeva ma olen nüüd käinud. Ja täna on ka päike väljas nii kutsuv! Aga öösel ja hommikul ma olen ju paras tôbine. Kurk ja nina ja pea on täiesti haiged. Tekk käib närvidele, teki all on väljakannatamatult palav ja ilma tekita on vastikult jahe.. Kogu selle näruse oleku peale on raske magama ka jääda. Samas päeval on köik pöhimötteliselt tipp-topp. Ja päike paistab ikka neetult eredalt...  ja kintsupekk nôuab nagu ka..
Aga mul tuli kôigest hoolimatta täna jôulutunne peale :)) See tuleb mul nimelt alati, kui lennupiletid jôuluks koju ära ostan. Nüüd siis see asi tehtud ja 23.12 - 10.01 Eestis! No kohe päris pikalt eks :)  Ja seekord pea täitsa puhas ja ainult puhkuseks vaba! Ei mäletagi kuna viimati miskit sellist oli..  Nii et ühesönaga tuleb nautida...nii palju kui kogu selle lastekarja-kisa tagant vöimalik. kuigi tegelt kui ma nüüd hästi järele mötlen, siis köik pisikesed keda ma siiamaani näinud olen, on ikka tublid ja armsad olnud. se pole vist lihtsalt mu lemmikteema hetkel.. :)

J andis endast märku... ma ei teagi oli see nüüd viha ja soov mind alandada, vöi kibestus vöi mingi ... lootus. ma ei tea. Nädal aega 'sellest', uskumatu kui kaua juba. Siuke tunne et ma olen teda eluaeg  mitte-sallinud..

oh neid soove

ma üritan oma vaevatud kehaga järgmine nädal ikka veits paremini ringi käija. tervislikumini ja nii. kui just haigeks ära ei jää. viimased päevad on ikka köri ja nina imelikud... ja selg valutab ja keha on üldse kuidagi krampis ja valus. ma ei tea mis värk. üks palaviku sahmakas vöiks ju üle ära käija, aga ma olen vist nii karastunud, et need patsillid ei saa vöimule sugugi.

ühendust vötis mu Darmstadti viimase töökoha nö ülemus vöi koordinaator. jälle üks eeskuju omaette. sellist konkreetsust ja mötteselgst nii noorelt inimese juures ei näe tihti. ja peale töökohustusi lisas ta mind facebookis ka. nojah oskaonna juhataja lisas ka :)) ja temaga sai isegi pisut peale Müncheni kolimist sai suheldud. Aga A-ga siis mitte. Kuigi just nimelt september-oktoober läks miskipärast möte tihtilugu tema peale, vöibolla just vörreldes oma viimase aja ülemusi, siis temal on tugevad punktid oma selge väljendusoskuse pärast. Ei mingit hämamist ja nagu ma olen aru saanud, ei ole see nii lihtne midagi. Igastahes muudkui mötlesin, et peaks temaga ühendust vötma ja kasvöi küsida, kas ta oktoberfestile pole tulemas vöi niisama eluolu kohta. Aga tüüp jöudsiki minust ette, ja jällegi täpselt hetkel, mil möte tema peale miskipärast peatuma oli jäänud :) Mul oli igastahes väga mönus surin sees pärast pögusat vestlust.

et voila!

Lôin oma asjades täna täiesti kogematta korra majja! Alguse plaanist vanad ajakirjad lihtsalt ära visata kujunes koristamine pool päeva vähemalt. Kôik paberikraam ja kogunenud ajakirjad-lôputöö pahn ja üldse dokumendid said viimseni korda seatud. S.t. enamus paberist ära visatud ja dokumendid omasse kohta paigutatud. Ja nii järk järgult sai kogu tuba läikima löödud, tolmust puhastatud, sealt kust tavaliselt ei viitsi jne. Uskumattu! Paberit läks prügikasti see suur IKEA koti täis. Ma vaevalt jôudsin ta prügikastini lohistada (ja mul jôudu jätkub). Ônneks mul prügila on keldris ja ma elan esimesel korrusel. 
Ilm on jätkuvalt päikest paksult täis, nii sai ka tuba korralikult läbi ôhutatud. Seda ma teen muidugi iga hommik ja öhtu, aga no täna lasin korteri aknad valla ikka üsna pikaks ajaks. Oi kui mônus tunne oli ikka pärast, keset seda korda ja puhtust.

Isegi vihaseda môtted J-i suunas olid ilmselt tolmulapiga minema pühitud. Eile küll ei teadnud mida oma viha ja pôlgusega ette ära vôtta. Kôige hullem on see, et ma ei tea tema käitumise pôhjust, vôibolla hirm? vôibolla häbi, vôibolla lihtsalt stress omaenda hetke segaduste pärast. Nii hästi ma teda ka veel ei tunne... Igastahes eile ma môtlesin küll niipidi ja naapidi kuidas oma pôlgust vôimalikult valusalt talle ette reserveerida..ilma et asjal oleks kibestumise maik juures. Välja ei môelnudki. Ja siuke külm vaikus vist jääbki minu viimseks reaktsiooniks. ei tegelikult üks vastus on vaja talle veel anda järgmisel nädala...  no aga seda ma juba tean kuidas reserveerida. Täisesti hämmastav kui kiirelt vôib suhtumine mônesse inimesse ikka muutuda nii pöördeliselt..

Noh aga parem viha kui kurbus onju. Ja kurb ma pole. Sain lihtsalt pisut targemaks taas ja ongi aeg taas muuks ja sobivamaks. Suvi seiklusteaeg on läbi. Aeg pisut asjalikum olla.Ja neist seiklustest sai isu täis küll ja rohkemgi veel.

Ja ah kuidas ma ootan detsembrit! See päev kui ma enda pôlema tahtsin pista, oli mul justnimelt olnud tööintervjuu oma, no vôib vis juba nii nimetada küll, lemmikfirmas. Ja nagu arvata vôib ma polnud eriti rahul endaga ja üsna närvis pärast. See kuidas ma ei suutnud oma lôputöö teematki selgelt sônade abil ära selgitada, vaid vôtsin selleks tahvli appi, et siis asja lihtsalt piltlikustada. Vestluspartner oli iseenesest muidugi väga  meeldiv härra. Tegi alguses kombekohase sissejuhatuse, ehk siis väikse ringkäigu ateljees, kus firma erinevad divisionid kenasti esitletud oli ja lennukid, raketid, satellidid, helikopterid kenasti modelleeritud. Kuna ma olen selle firma all juba kolmes erinevas sektoris töötanud, siis oli asi muidugi mulle juba kohati üsna tuttav. Huvitav oli muidugi asja juures see, et itervjuu oli mul kohe COO-ga. Nagu ma olen oma üürilja siiamaani toimunud ponnistustest tähele pannud, toimub esimene intervju alati telefoniteel ja personaliosakonnaga, siis vaadatakse järk-järgult edasi. no minule helistas juba alguses termini suhtes mees ise ja personaliosakond on siis alles nüüd sekkumas. Nojah aga mu üürija tööotsingute suhtes ma lausa tahaks söna vötta.. aga ma ei viitsi.. Igaljuhul on tema vaated ikka üsna totrad hetkel ja siukse suhtumesega naine ei leiagi iial tööd. Sellest hoolimata ma muidugi soovin, et ta ikkagi kiiremas korras juba miskit leiaks. Ma ei suuda muidu varsti oma pisut pölglikku pilku ära varjata enam... mis tegelt juba aegajalt läbi kumab küll, kui ma eriti väsinult töölt koju lohisen.
Ja satelliidid, raketid, sôja-lennundus ja nüüd siis peakorter ise :))  Kuigi peale seda intervjud ma olin ikka üsna kindel küll, et minu kasuks nüüd küll päris kindlasti ei otsustata.

Iseenesest mulle hakkab vaikselt selgeks saama, mis sorti vöi suunas tahaks töötada. Oliuline on ka millises keskkonnas... praegune töö, milles küll alustasin alles septembri löpus, on küll väga vöimsas firmas, aga kuidagi inimesed ümberringi on oma eba-sotsiaalsusega nii eemale töukavad. On muidugi ka normaalsemat kontigenti...ja kuidagi kipuvad need olema ainult need, kel ülikond seljas... ehk siis business integreerimise vöi administreerivamate ülesannetega tegelevad. heh reedel sai ju nii mönigi eriti magus naeratus kogutud .. aga no mul oli seelik seljas ka :D ...
ja see nii öelda "organisatsioon" seal on ikka öudus ise. Nii, et ma olen sealt pögenemise pärast ikka päris röömus kohe :)

Laul

Täna oli nii virr päev. hommikul sai külma dushi, hommiku päikse ja kohvi abil end öige positiivseks meelestatud. Lausa ülemeelikuks haibitud meeleolu löpetas metroos logisedes nagu välk-ja-pauksaadud tarretuma ja juukseid püsti ajav sönum. Ei miskit traagilist iseenesest, aga jöle ehmatavat. Ja alguses tundus ikka oi kui traagiline küll. Detailidesse ei hakka siin süüvima parem. Et mötted eemale saada, kuhjasin hunniku töökraami kaela ja nohisesin siis omaette... vahel küll trügis hommikune sönum jälle külmavärina lainega palgeile. Aga no siis edasi. Ega niisama naljalt pole välja möeldud töö ja töökohustused.
Kuniks tuli köne... mida olin oodanud juba üle nädala, ilma kärsitust kaotamatta. Ei suutnu ei istuda ei astudagi enam, nagu oleks köik kaalul. Ja tuli..positiivne ja väga meeldiv köne! Uued tuuled, nii palju uut öppida ja areneda, nii pönevas keskkonnas, ehk tiheneivaid suhteid Prantsusmaaga taas. See muidugi kaalus KÖIK kaalukausil jälle positiivsusesse nagu laksti. Ja hommikune muretekitaja tundus ka täiesti lahendatav ja tühine.Pea on mötteid - ideid täis nagu naksti. Olukord hakkas muidu ikka väga tuimaks ära muutuma... ja depressiivseks enesehaletsuseks.

Aga praegu vaatan Laulupealinna. Väga tore konsept ja lavastus. Väärt idee ja juba algus-klipp on väga möjuv! Peaks selle endale hommikuseks motivatsooni-palaks tömbama. Ja nii kahju on kui keegi välja hääletatakse alati. ehk see Justamendi laulja oma pisut suutmatusega oma zanrist sugugi välja astuda, pluss suutmatusega teiste lauljatega kokku laulda. (Kui ma veel väike olin, siis ma olin Lungesse meeletult armunud nii muuseas.. ) Teistel tuleb see kuidagi paremini välja. Köigil. Aga eks Kohila vöidab..vöi Kärdla.

Maskuliinsemast poolest... J-ga on vsjoo... taaskord :D  Vähemalt ei suuda ma teda ei näha ei kuulda hetkel. Jama on see, et me töötame üsna lähestikku, ja väike oht on sel maastikul kokku pörgata. Aga vähemalt on neutraalne pind.. ja BMW on siiski suur ja lai ... tema kabinett minu omast on 10 -15 meetrit..siiski. Aga tööl oleme tegelikult ainult ükskord kokku pörganud.

Lugesin just oma oktoobrikuu horsokoopi. Soovitas dieeti. Täitsa öige jutt , hakka vöi uskuma neid.

Ja kell on 5 hommikul ja und pole ollagi... liiga palju mahutas end ühte päeva ära.

Mulle meeldivad igasugu hellitusnimetused, ja eriti kui need tulevad söbrannade suust. Meeste puhul on see kuidagi ...  mitte nii eriline enam  ..ja vöib pigem vastupidiselt ka möjuda. seal on see küsitavus juba suurem eks.
Viimasel ajal neid naiste poolseid on aga rohkelt kuidagi :)) Hi süße, vöi siis mausy :D vöi siis kasvöi seesama reli-deli (deli tulevat sönast delcious :)) ) Need möjuvad kuidagi palju toredamalt :)

Aga jama on see, et sain just praegu vastu kella kümmet öhtul sönumi küsimusega, et "kuna ma jöuan?". mingi prantslaste öhtusööma, aga siis hoopis teine kontingent, kui see G ümbruskond. kuna ma aga viimsel ajal jälle igasugu kiiret lükkeid teinud olen, pole info minuni üldse jöudnudki..täitsa kahju. aga ju siis nii peab. kuigi sel nädalavahetusel oleks töepoolest palju rohkem tegevust ära kulunud kui see oma mötetes siplemine... no täitsa kahju kohe!

Luupainaja

Ôudne asi see... sama ôudne kui nimi isegi. On hakanud mind regulaarselt tülitama. Vahel on niisama halvatud olek, aga enamasti ikka on ôudu tekitajad vürtsitajateks. Eile oli eriti hull märatsemine. Kui üles ärkasin, siis muidugi oli selge, et ma ei olnd end raasugi liigutanud. See on lihtsalt nii veider, et see värk mul just nüüd kummitama on hakanud. Ja kogu see nähtus on lihtsalt veider!!!

Nojah aga lugesin just praegu nii toredat artiklit pisikese ja usina Eesti kohta Spiegelist. Elu24 vöi kuskil olevat juba eesti keelne versioon vöi lühikokkuvöte ka olemas. Aga no siuke asi teeb ikka südame soojaks. Paneks ju siia üleski, aga ei leia enam üles.
Saksa keelne on järgmine  http://www.spiegel.de/spiegel/print/d-80450995.html
Tegelikult oli täna metsik masendus peal, kuigi päike siras nagu kesksuvel. No ere oli ta jah, aga samaväärselt kröbe oli tegelikult ilm. Ja no siin mägede kandis on see töepoolest kröbe! Kuna motivatsioon oli null, tuju ka, lasin töölt vara jalga ja kasisin jooksma. Päris vägisi. Tujuga oli midagi vaja ette vötta. 1h50 min jooksin. Ühesönaga peaaegu sama kaua, kui poolmaratonil. Päikselises metsas. kindlasti möjus tujule jah. vöi väsitas lihtsalt..
ah kui vastik on siuke ootel olek... 
Muide siin sadas eile öösel juba lund. Uudistest hommikul kuulsin, hommikuks oli see muidugi teadmata suunas kadunud juba.

Luuser

Kui ma peaks kunagi kuhugile kinnisemasse asutusse sattumi, siis ilmselt meeleoluhäirete töttu..
Täna tahaks end lihtsalt pölema pista.
Ainuke positiivne tôik asja juures, et isu on ka läind

Liberté, égalité, fraternité

Laupäeva hommikune unistamine...  tahan prantsuskeelsesse keskkonda, prantslase kaissu ja seda köike suurlinnas... Ma lihtsalt vöin isegi loodussaadet kaeda, kui see on prantsuse keeles... just panin tähele. Dääm see sügis ajab mind veidraks.

Sunny Day

Hea küll päike särab ka jah! Aga ma vist säran rohkemgi. No viimased päevad olidki jälle siukses meeleolus, et vaatasin uurivalt oksa järgi ringi, mille otsda ennast üles puua. Ma ei saa sinna lihtsalt midagi parata, et ma ei kannata sügist. Mul on karvad ja kogu olemine nii turris kogu selle aastaaja suhtes. Üritan küll end ümbermeelestada, aga see pole nii lihtne miskit. Igastahes täna päike sirab nagu kullakera. Ja mina ka ja köik kes vastu tulevad ei saa ka ju muidu kui peavad vastu särama, kui siuke röömurull (seelik ka veel seljas) mööda sirab.
Pluss see hüplema panev telefoniköne... 
Pluss esmaspäeval eesootav massage kuumalt mehelt. Kuna mu kael täna hommikul oli väga streikiv, siis pidin selle lihtsalt välja pinnima... No ei olnd seal tegelt mingit ära rääkimist tarviski. Esmasp. seepärast alles, et J on Münchenis ainult nädala sees. Aga oktoberfestil külgekleebitud itaalia-sakslane on ka aktiivsemalt suhtlema hakanud... kuigi ma olin kindel , et ta ei  taha peale me söbrannaga talle kaela kakerdamist ühestki eestlasest enam kuuldagi :D  Äkki peaks ta nüüd hoopiski omakasupüüdlikult taas ette vötma.. ?

J on nii neetult kaunis.... ja stiilne! A sellest ma ei tahtnud rääkida. Tegelt ei tahtnudki millestki väga rääkida. Aga eestis need kreeka toetamise plaanide vastuolijate kitsarinnalisus ajab juba närvi. Ma saan aru, kui siin saksas mögisetakse.. ja loomulikult seda tehakse ka. Aga nagu Paet ütles, iga ära antud euro eest on juba viis vastu saadud. Ja ei ole neil euro-skeptikutel praegu ka vaja vastu rinda taguda veel miskit. Ei saa ju asju nii ühest küljest ainult näha kui töesti tahad poliitikas söna vötta. Ja ei saa igat kreeklast vihata sealsete poliitikute hakkamasaamatuse pärast.

Ok rahu ainult rahu...lähen püherdan pisut J parfüümis parem...

Vaba

Üritaks nüüd nädalat kokku vôtta. ..Eem polegi nii lihtne iseenesest. Esmaspäev on kuidagi väga mägede taga ju juba. Igastahes sai omajagu uudishimu rahuldatud ja mônes teemas jälle selgus rohkem majas.
G vaimustusest sain ka löpuks önneks lahti. Ega see ühepoolne näpud püsti fännamine tore ju pole. Eile siis sünnipäeval vaatasin ja jälgisin ja mötlesin, et mida paganat ma niilin siin. Eiei igavesti äge tüüp on, selles pole nagu kahtlust. selgus majas. juhei. mönus olla kohe ilma tagamötetetta. ja mönus on see, kui su kingituse üle särasilmi röömustatakse :) selle nimel muudkui teeks ja teeks neid... kui aega oleks :o)  aga eks ma ikka kooserdasin piisavalt palju ringi ka eila selle nimel. muidugi vahelduva eduga shoppasin ikkagi nagu oma tarbeks ka...seda vist siiski rohkemgi..
Ahja J-ga sai ka asjad vist klaariks. Seega selle teemaga ka pead enam ei vaeva ;)
Ahja ja juhtusin eilsest peost pilte nägema ja vaja ikka taaskord möödukamalt sööma hakkata vististi. Büreesupid ja viinamarjad siis järgmiseks nädalaks!

Kompliment

Lubage mul seda siiski nii vöta. Ma olin just oma uue G sünnipäeval... ja ma olin ainuke mitte-prantslane...ja rahvast oli palju  jajah..  las ma nüüd naudin hetke.

Sailor

Mis selle uudihimuga oligi nüüd? Ajas kassi purki vöi miskit? Ma olin ka eile oma olekuga purgis mis purgis. Täna muidugi kôik jälle harasho. Toona, kui mind igasugu 'best' asjadega Frankfurti meelitati, ma ei läinud. Nagu kôigega, liiga palju 'beste' tekitab siiski teatavat skepsist eksju. No see selleks, tegelane otsustas siis ise ühe oma ärireisi Barcelonasse hoopiski läbi Müncheni korraldada. No eks ma siis lôbustasin teda terve öö läbi Müncheni. Oi kui palju ikka sellesse ööse mahtus, kui nüüd üksipulgi lahkama hakata. Üks pônev tegelane taaskord, pisut rohkemate elukogemustega, pisut väljakujunemate vaadetega. Ja kui suusapuhkusele peaksin kippuma, oleks mägimajake Colorados saadaval. Seda, et mina Coloradosse satuks, ei juhtu küll ilmselt ealeski. Mul pole kehas küll ühtki rakku, kes sinna reisida ihaleks. Tjah aga reede hoomikuks olin omadega läbi, mis läbi...terve nädal oli üsna insomniline olnud. Seega lasin jalga. Ilma vähimagi seletuseta, mul polnud isegi selleks jaksu. Magama ja pärast lôunat hüppasin veel tööle. Oejah see töö teema..kui eelmine koht oli nii organiseeritud ja hästi ettevalmistatud, siis see hetkel on siuke, et päevast päeva on üks suur külma vette viskamine. Ühest küljest väga häiriv, teisest jälle üsna arendav eksja hea kogemus. tuleb taaskord vötta mis vötta annab.
Täna ma olen löpuks täitsa välja puhanud ja röösa taas. Välja aga üldse ei kipuks, aga vaja üks kingitus leida. Täielik peavalu teema minu jaoks alati. Vaatan veel pisut Kolmeraudset ja siis vaja tegutsema hakata. Seoses sellega muidugi Raid ja Paetii väitlus. Kuigi minusuguse poliitilise vôhiku arvamus niimoodi järelemôtlematult oli Raidiga varasemalt ühte meelt, siis teda kuulates tundus see ärplemine ikka väga kitsarinnaline. Paet-i väited olid muidugi mônevôrra diplomaatilisemalt ära tôendatud. Nojah see teema on muidugi siinmaal teema number üks ja juba pikkkka aega. Ja nagu ühel talk-showl kellegi kabaristi pahameelega olen täitsa nôus..sellest räägitakse nii palju, aga liht-rahvale nii mittearusaadavalt ja selgitamatult... no mida sa sest EU teemast siis enam oskad väärtustada.

Ma tahan "Idiooti" näha! Kuigi see film paistab olevat kuntstiteos omaette...sellest raamatust olin omal ajal väga lummatud. Praegu olen aga lummatud Céline'i 'Reis öö lôppu'. Mu meelest väärib selles teoses iga fraas peaaegu tsiteerimist. Soovitan soovitan soovitan

Röövel

Jajah. eile üritasin naabri korterisse sisse murda. ei olnud joobnud, niisama môtteis. kôik oli ôige, ainult maja number oli vale... vöi noh ütleme nii siis et selle boksi number vöi trepikoja vöi kuidas iganes.  ja nii ma siis kruttisin oma vôtmega vôôra korteri ukse taga. siis kui taipasin, oli juba pisut hilja. aga no korteri omanik paistis môistev olevat.
ei tea...lisaks olin välja minnes köögi akna lahti jätnud..esimene korrus. ja üldse oli köik kuidagi viltu. vöibla oli lihtsalt päiksepiste. oktoberfesti spurt oli ka juba üleelmisel päeval olnud. aga no see oli ka päris korralik. ei hakka siin detailidesse laskuma, aga no söbrants oli Berliinist siin ja kuna me olime hilja platsis ja pidime seega ölle-telki sisse saamiseks lausa pisut vöitlema, siis vötsime ka viimast. ölle läks kiirelt, lisaks saime lauda väga toredate Kölni noortega. pärast mötetega miski aftekas otsida, kiilus meiega kampa kohe üks nunnu itaalia-sakslane. vöi ta vist jooksis niisama korraks möninga kavala pilgu peale järgi ja rohkem ta meist lahti ei saanudki. aga ses suhtes oli tore, et tal oli tutvused ühes lahedas kohas sees, kuhu me siis vahvalt ja tasuta sisse saime, pluss joogid jne. kuigi jooke küll enam vaja poleks olnud. igastahes me mingil hetkel siis otsustasime, et me lähme nüüd mölemad selle kutihakatise juurde magama, sest lihtsa matemaatika tulemusena lihtsalt selgus, et ta elab köige lähemal. vaene poiss näitas üsna tülpimuse märke juba üles, aga oli ikka löpuni viisakas ja kannatas meid välja. hommikul hiilis iga roju oma koju. ei miskeid fantaasiaid nüüd. meil oli töesti väga praktiline plaan lihtsalt kuskile ja kiirelt magama saada.

Nädalast

No et kuidas siis oli. Algas hoogsalt dirndlis ja oktoberfestiga. soojendasin end sulnilt komplimendi ja meeste muigel pilkude all ja peale tööd siis oktoberfesti ölle saatel. Väga vinks-vonks oli, sest tegelikult sattusime täiesti kogematta prominentide nurka istuma.. aga poliitilised prominendid siis, mistöttu oli teenindus väga kiire ja korralik (tegelt see teenindus festil on niikuinii nagu kellavärk), saime hoobilt laua-reservatsiooni, millel on üsna suur tähendus festi jaoks. Firmad ikka tegelevad sellega aasta enne pidu juba. Lisaks väga meeldivad lauanaabrid, kes siis andsid prominentidest ülevaate (mina ju neid ei tea). pluss kogu värk ümbritsetud kaunite turvameestega. ja tagatipuks ronis televisioon ka üle. väga muhe. peale seda käisin veel ennast J-le demonstreerimas, kes imetles ka mu dirndlit ja naeris mu joobnud oleku üle üsna mönuga,  ja kasutas seda muidugi üsna mönuga ka ära. mitte et mul midagi selle vastu muidugi oleks olnud... pöhimötteliselt. tahtis et jääksin ööseks, aga no jeerum... järgmine päev taas dirndliga tööle..no see oleks juba liiga särav 'walk of shame' olnud eks. koperdasin koju, metroos jagasin veel noortele itaalia poisukestele Müncheni suhtes näpunäiteid ja skoorisin köigi nende telefoninumbrid. ja siis äratus..(kell 6!). mötlesin, et suren ära. aga ei surnd, sain jalule. ja avastasin, et kohvi pole enam! siis olin juba rohkem kindel, et löpp on lähedal. ok kasisin ikka rongile. aga rong jäi öige pea kahe peatuse vahele vahtima ja seisis seal tund aega! TUND! siis ma küll jätsin möttes kogu armsate ja kallmatega juba hüvasti. siis söitis kodupeatusse tagasi ja kamandas köigil reisijatel metrood kasutada. möni purjus oktoberfestiline oli rongiliikluses ilmselt taaskord miski jama tekitanud. seega reisisin tööle kaks tundi. aga oh imet, äkkisee kuluski ära, sest tööle jöudsin juba üsna selge ja normis olekuga. sain tehtud asjad, millega eelmine päev olin terve päev pead murdnud ja lisaks oli veel väga meeldiv löunatamine ja pärst löunat veel kunagi jäätis ka oma lemmik-töökaaslasega. miski kellla 18ni pidasin vastu ära ja loivasin siis öndsalt ja rahulolevalt koju. kolmap. hakkas tuju langema ja muudkui langes. J-le kes tahtis kolmapäeval ka näha sai kiirelt ära öeldud, aga siis veel nähvama ei kipund. neljapäeval langus jätkus... kui ma nüüd järele mötlen, eks palju asju on praegu koos ka. ema ehmatas uudisega, et ta on haiglas. ja siis teatati, et vennaga ei lähe ka asjad sugugi hästi. ..lisaks hakkas mu enda organismi jupsima... väga veidrad käigud löid järsku välja. eks seal on nii möningaidki pöhjuseid... ja ehk poolmaraton ka omamoodi. pole ka asi, millega keha igapäev harjunud on eks. arsti juurde sain aja ka, aga ülejärgmiseks nädalaks..daaa. nojah oleks ise rohkem ringi sebind oleks varem ka ehk, aga ehk on ka nii parem tegelt. pikali ma maas ju pole, ja mingeid erilisi häired siiski pole. verd mul taaskord ei vöetud, aga olgem ausad, parameetrid olid siiski törts paremad juba.
töö suhtes väike vahetus, ehk siis kolmap. oli esimene päev uues kohas, kus mind köik nii närvi ajas! firma, kus tegelikult enamus annaks teab mida, et saaks jala ukse vahele..ja mina pirtsutan. muidugi sel nädalal olin ikka veel vanas kohas, kus projektiga said asjad lihtsalt ühele poole. igastahes oli mul sellest ülimeeldiv kogemus igas suunas, ja nüüd tutvused ka. täna andis ülemus veel paar kontakti ja olevat minust juba nii mönelegi maininud ka. ja nahk on järjest paksem. öigemini emotsioonid on ju endiselt tugevad, aga lihtsalt tead paremini kuhu soppi need peitu paigutada. täna veel jooksin tegelt söna otseses möttes kahe töö vahet. aga vajalikud asjad said aetud/löpetatud/alustatud. Uuest nädalast siis uue hooga. täna on laip olla. ja täna oli önneks nii palju jooksmist, et tuju suhtes miskit langust vöi töusu täheldama ei hakanud. homme uus päev!
J suhtes mul muidugi kahetsus töuseb iga sekundiga...  Loll tüdruk ma ütlen. Aga ma ei saa oma psühopaatlike meeleolude vastu kuidagi...  ja kui ma nüüd järele mötlen siis need tekivad mul just siis kui keegi hakkab liiga lähedaseks muutuma..mingi alateadlik sörgade vastu ajamine. üldse ei saa aru. aga no tüüp on nüüd ülejärgmise nädalani Miamis löbutsemas niikuinii. Mina ka plaanisin oma aja siin ära.. Ok magama! homme vaja tervem välja näha!
No ja nädalast siis veel nii palju, et Heidi viskas ka otsad vahepeal. See kurikuulus loom, kes mingeid trikke silmadega tegi, ma ei saandki aru mida. aa vöi tal olid lihtsalt köördsilmad..? Üleüldse nägin sellist esimest korda ja kust ma peaks teadma, miuke ta normaalsena siis välja peaks nägema..nojah RIP

Ende aus miky mouse

Ma vist just lôpetasin kogu nalja J-ga ära. Ja teades veevalajat üsnagi hästi, ega selle asjaga on nüüd ilmselt vsjoo ka. Aga mul on eile ja täna meel must nagu tökat ja ma ei teagi, kas üheks pöhjuseks oli see esmaspäevane intsident temaga vöi siis must tuju lihtsalt pani seda intsidenti palju hullemini nägema.... emba kumba. Ja täna lasin oma iroonia valla... ja ta pole ka loll mees, sai kohe asjast aru. Ja parem ka...vist mötlesingi natu liiga palju talle juba.

Oktoberfest!

Jooksmisega on nüüd siuksed loo, et tundub et alla 1,5 tunni tundub mötetu. Täna ei saanudki ennem pidama kui see miinimum täis. Aga no päris nii ma asja jätta ju ei taha. Hea kui vahetevahel tunnikegi tehtud saaks. no nagu varem.

aga tegelt on asi nii, et ma siin murran pead, kas minna homme dirndliga tööle vöi mitte. asi selles et peale tööd on oktoberfest jälle plaanis ja see jääb täpselt mul töö ja kodu vahele. ja kodust läbihüppamine tooks 1-2 lisa tundi sinna vahepeale. samas näeb neid dirndleid ja nahkpükse küllalt töö juures ka hetkel. ja mina vaatan küll mönuga, minu meelest väga armas. aga endal on vist ikkag iköhe... vöi teeb selle nalja ikkagi ära. siuke sarnane on mul nagu pildil... 

Rollercoaster

Jajaa elu ôpetab ikka suure raginaga... Aga kes/mis siis muu eks :) Vanemad vôi vanavanemad, juhul kui nad isegi üritavad, siis neid ju niikuinii ei kuulata.
Ja nüüd ma siis olen oma môtetes enamus vabadest aegadest ühe tômmu seksapiili küljes kinni...  Taaskord üks pisut liiga palju môtlev ja omajagu (varjatud) melanhoolne tüüp. Muidugi pole ta kunagi siis melanhoolne kui koos oleme, aga näha on, et omajagu on see mees läbi elanud ja môelnud. Ja otsekohene. Ütleb mida môtleb ja see on köitev ja lihtsustav..isegi kui see kohati tuleb kui külm vesi selga.
Ideena ma ju midagi just sellist endale suvel Eestist tagasi siia sôites salamisi soovisin. Sain veel vürtsikama...Vaba ja vallatu..kuigi siuke asi, kui keegi tahab mu juurde ööseks jääda vôi tahab, et ma tema juurde jääks, see teeb kuidagi ettevaatlikuks. Vôi südaöised sônumid..vôi mingid suvalised hetke emotsioonide teadaanded mingist shopingu tulemusest kuskil keset Inglismaad (disaineri hing noh)... no on korraks tore ikka, aga teeb nagu öeldud ettevaatlikuks. See teema ongi loodud teatud staadiumisse jääma. Mingitest hetkedest hakkavad sôrad ikka vastu. Lihtsalt, et ma talle nii palju môtlen pane muretsema :) Aga no ju siis vaja oma ajaga paremat ette vôtta!!
Oeh aga kôige rohkem olen ma ikka siia Müncheni linna ära armunud. Kui tuju null, siis väike jalutuskäik läbi linna ja meel jälle hea. Selline teraapiline môju. Ja eriti praegu oktoberfesti ajal, kui rôômust rahvariietes rahvast on linn täis ja ilm ka veel üle 20 ja päikseline.
Aga järgmine nädal tuleb tihe juhuu. Tuligi juba siuke elu-maha-magamise ja teadmatuse hirmutav  tunne jälle peale... mis on nii masendav-hirmutav. Sealt vist kôik need jubedad unenäod ka... v.a. arvatud üks imelus vahepala, kus peategelaseks see neetud uus G. Tôeline talvine romanns. Ma olen pragugi veel omajagu selle lummuses. Aga järgmine nädal siis, üks asi saab lôpetatud ja teise uhiuuega alustatud taas. Aga paralleelselt... ja uskuge mind see pole lihtne. Eriti pônev olen ma muidugi selles suhtes, et kuidas ma ajajaotusega hakkama saan?

minna vôi mitte?

Ok, if you come I will not in to the show tomorrow to spend more time with you.
I'll make sure that we have the best food in town. Let say you favorite.
We'll also have the best Guiness an the best wine.
Best music.
You also have me here :-)
I'll also make sure you don't loose your  shoe.

puuh.. aga selleks peaks 3,5 tunnine sôit ette vôtma. Ei suuda ära otsustada..

Ziel 21,1 km

Pool-maraton läbi ja sellega kaasnev tihe ja tegus aeg. Päev enne sai järve äärde ära söidetud. Önneks see päev oli veel päikest täis ja väga soe, nii et sai seal mönuga chillitud. Hotelli teenindus oli ka parim mida siiamaani näinud. Hotell ise oli ka väga armas. Varsti jöudsid veel paar söpra sinna, kes elabad ka kuskil Bayeris ja tuli kaasa elama. Öhtul resto, ports spagette veel ja siis magama. Kuigi närv oli ikka sees ja erilist sügavat und seal polnud. Ja teada oli ka juba see, et koerailm tuleb. Ja oligi hall ja sadas kolinal. Stardihetkeks jäi vihm korraks järgi, aga peagi sadas ladinal edasi. Mull vihma vihkajale oli see ikka paras katsumus. Ajaks sain 1:55, kuigi juba algus kilomeetritel kartsin, et ei suuda rada läbigi joosta. Aga sai tehtud ja isegi alla 2 tunni, nii et täitsa rahul. Külma sain korralikult, eriti just peale jooksu maha jahenedes ja vihmas hotelli jalutades. Vähemalt sai seal soe dush kohe kaela ja kuivad riided selga ja piparmünditee sisse. Igastahes haigeks pole jäänud. Ilma trotsides ja väsimust nign lihasekrampe ka, sai muidugi linna tagasi jöudes kohe Oktoberfest ette vöetud, möned tunnid öllega ja laudadel tantsimist ja siis edasi kontserdile, mille söbrants oli varem juba organiseerinud. Peale seda väike (öigemini ikka päris pirakas) dööner ja siis koju. Köik ol itore, aga oma G-ga ma jooksu ajal kokku ei pörganudki. See oli muidugi nadi, väike organisatsiooni aps ja eks enne jooksu olid närvid pisut pinges ka. Igastahes jooksis tema ka 1:55 ajale :)  Ah ei tule sest G teemast miskit välja ka niikuinii.. mis seal ikka teha kuihuvi puudub... tema poolne siis. ja no eks mu meeled ole ka hetkel niikuinii oma J-l praegu kinni :) 
eile käisin kinos prantslannast söbrannaga Midnight in Paris kaemas.. vöis vaadata küll, aga peategelase tüübi oleks küll kellegi teise näitlema pannud. Tegin veel eile tund aega jooksu, sest söbranna kes siuksel pool-maratoni alal teadjam rääkis, et muidu tuleb ülejärgmisel päeval veel hullem lihasevalu kaela. Ja täna siis 1600 m ujumist ja sauna. Pluss üks korralik ölitatu massaaz mu eksootiliselt kallimalt :) Ja lihasevalu üle ei saa kurta küll. Ölu ka välja higistatud ja homsest peaks olema virk ja kraps ja mida köike veel! spordiga on nüüd kuidagi jant, ei saa pidama. homme-ülehomme annan ehk kehale ikka puhkust pisut. Pausile vist annab stardipaugu üldse tänane J poolt pea pilvedes tulles kontsadel trepi peal koperdamine. Püsti jäin, aga haiget sain küll. ja üks jalg annab endast järjest rohkem tunda.
Aga jah.. neid tema naerupurskeid ja jumaldavat pilku .. köik on nii roosiline praegu... öilis pingevabadus..  selline maitsev üleminekupala :) sönadest jääb pisut puudu kirjeldamiseks.

High Voltage!

Hommikukohv... mis saaks veel mônusam olla. Eriti kui juua seda eelmisest ôhtust täispugimata kôhu peale. Uskuge mind, päev algab mônevôrra positiivsemalt, kui oled suutnud ôhtustest söömissoovidest uhkelt üle olla... ja kerge see pole. Igasugu vabandused kerkivad järsku esile, millega päeva peale ära väsinud meelekindlus ka tihtilugu enam toime ei tule.
Tunne puhas nagu kristall! Eks sellele aita kaasa ka mingismôttes siiski viimase aja tervislik eluviis. Shokolaadi pole homsest juba kaks nädalat käperdanud, saiatooteid ka mitte... aga nendega maiustan üleüldiselt harva. tubakat ammugi mitte. Ah selle värgiga on üldse nii, et ega ma tava-sigaretti suhu ei pistagi (pistnudki), ajab ja on alati öökima ajanud. ainult seda mentooliga. ja pigem oli väike söltuvus sellest mentoolist tekkinud. ja shokolaadist läheb ainult snickers letti. ja seda isu mul ka enam pole... organismil ongi ju miski 2-3 nädalat vaja, et mingi muudatusega ära harjuda.
Alkoholiga on lood teised... Haah sellest ma olen köigest kaks päeva puhas nagu purikas. Täitsa hämmastusega sai tödetud, et viimasel ajal on pea iga päev väike öllesööm vöi vein vöi muu spirituoos organismist läbi imbunud. Koguaeg on miskit teoksil ja öhtuti käib igasugu üritustega ikka ka väike apperitif kaasa ju. Aga seda ikka enamasti siuksel üsna vähese koguse kaupa, nii et magamaminekuhtekeks on juba köik enamasti seeditud.
Treenimise suhtes on lood aga siuksed, et ma viimase minuti ähmas olen end vist pisut üle treeninud. Aga täna ikkagi teen vist väikse jooksu veel ja siis lasen lihased puhkama. Lihases olen igastahes küll, nagu miski raudnaine juba! Eile J-ga (J on mu viimaseid vallutusi siis) fashion tv pörnitsedes arvas, et ma kölbaks ka modelliks küll. no vaevalt et seal 168m midagi ära saaks teha ja kindlasti peaks oma 5-10 kilo ka maha veel raputama. ja vaevalt ma selle tuima näoga kaamerate ja rahva ees patseerimisega hakkama saaks eks :)   muide toona kui ma kuskil seal 50 kilo kanti olin, arvasid söbrad, et liiga niru olen ja et varem oli parem. Mu ex-G arvas ka parimail päevil, et sobiks modelliks küll...pesumodelliks :D

Söönud olen ka nagu peab, hoolega süsivesikuid muidugi. Punast liha sai nädal aega tagasi grillitud-söödud ja vist lausa proteiini-mürgituseni välja. Ma ei tea kas sellest vöi mönest muust tegurist tulenevalt olin järgmisel päeva ikka laip mis laip. Olgu mainitud, siis et punast liha ma töesti söön harva, sellisel suvisel ajal kohe eriti. Kala sai ka veel paar päeva tagasi hoolega manustatud. Pasta ja riis ja gemüse aga on iga päev peaaegu laual olnud, seega sellest ka vaikselt juba mürgitus. Pluss meeletult puuvilja ja iso-jooke. Nii et ma olen maratoniks valmis küll jah. ja eriti sellele järgnevale Oktoberfestiks! Sel laupäeval lüüakse öllekraanid valla ja show läheb lahti! Muide poolmaraton on imeilusas kohas ümber ühe järve, alpid taamaks. Koht olevat oma ilu töttu ka asustatud läbi ja löhki miljonäridest, puhas statistika (alumine pilt).

Ja muidu on ka pönev. Meelelahutust jätkub ;) Mu matcho & designer J (no töesti väga veider kombinatsioon tegelikult), kellele möeldes (mida juhtub viimasel ajal liigagi tihti) alati automaatselt miski totter muie näole viirastub... no mis teha. Nii löbus on koos! Kaks segast kokku pörgand taaskord. Kaks friiki :)) Ja tema oskus pisiasjade peale vaimustuda on mind ka taas üles raputanud... siuke asi oli mingi muu jama varju ära kadunud.

Täna hakkan kôigele lisaks juukseid ka värvima! Pole oma 10 aastat (väikse liialdusega) seda teinud. Oma näruste juuste tervise nimel. Aga kuna nad mul niikuinii periooditi välja köik langevad, siis vahet pole eksju. Mida kuradit ma siin säästan. Värv on tagasihoidlik, karamell. Ehk annab pisut tooni pealispinnale  juurde lihtsalt.

Aga üldiselt tahan ilusaid asju! Läikivat ja kölisevat...kvaliteetselt ja maitsekalt muidugi. kingitusi üllatusi..

Room 317 baby

Mu uus kuum suhe läheb järjest kuumemaks, järjest magusamaks, järjest metsikumaks. Ehk seepärast, et vaimsel tasandil on klapp juba väga hea, muust üldse ei räägigi.... ja vôibolla seepärast, et me kumbki ei vôta asja tôsiselt. môlemil omad plaanid, môlemil vabadus armas, kumbagi ei huvita mida ta just teineteisest vabal ajal täpselt teeb ja mitu-setu suhet on olnud (vôi käsil..). tema kolib ilmselt järgmisel aastal USA-sse (tegu on ameerika-sakslasega) ära ja ega minagi veel täpselt ei tea, kus ma kasvöi kuu aja pärastki maanduda vöin. 
See selleks. G-ga sain ka täna täna kokku, otsisime maratoni stardi-paketi ära. s.t. siis t-särk ja number ja muud vidinad-kupongid, mis seal kaasas. Ja pärast käisime söömas. Tema prantsuse elegants ja viisakus ja stiilsus ja sharm paneb mul ikka pölve värisema. no mis teha..
Igastahes mulle tundub, et köik tutavad on ülihead treeningutööd juba teinud, ainult mina ärkasin alles eelmisel nädalal... T-särk on aga lahe, ROOSA! :D aga ilus vorm ja värv ikkagi ka mönus naiselik. Mehed on sinised. Lapsed kollased vist. Ühesönaga kuna mul hakkas süda ikkagi valutama oma näruse treeningu pärast, siis kobisin ikkagi peale me öhtusööki veel ujuma. See nädal peaks iga päev midagi teha veel suutma ja järgmine nädal siis laadnam. Pühapäeval 18.sept on see. Ja siis algab Oktoberfest! ;)
Väike pingutus tervislikuse suhtes on ikka ka tehtud. Kuigi ma miski suitsetaja pole, jäi halb harjumus kuidagi selle löputöö stressiga ikkagi külge...öhtuti väike uimastus. kuigi ma leian suitsetamise köige mötetuma asjana maailmas...aga no mis teha. ja mingi kiiv tahtmine ennast pidevalt reostada, et saaks siis puhastumisest taaskord mönu tunda, on nagu ikka sees. hobi mul siuke. nüüd olen kaks nädalat täiesti nikotiinivaba olnud ja kuidagi hea meel selle üle.
öhtul taakord ka ei söö väga. shokolaadi-ôgarlus käis ka siin vahepeal tüütamas, sellest vöörutan nüüd end ka. ma lihtsalt jään snickersist ja siuksest jamast kohe söltuvusse. iga päev üks vöitlus ma ütlen.
Seoses Oktoberfestiga, ei teagi äkki peaks endale ka vastava vormi ära muretsema. Need Lederhosenid ja naistele see Dirndl on ju nii kihvtid eks, ja nii populaarseks muutunud. Dirndl on siuke üsna lollikindel kleit, milles iga naine näeb vapustav välja. Kuigi G soovitas mul hoopiski miskitele Lederhosenite -sarnastele lühikestele pükstele möelda. See on nüüd miski siuke moodsam variant tema sönul ja pidi saledatel väga seksikas olema. No prantslase soovitused ma panen ikka körvataha. Aga näis. Mingit väga tüüpilist ma niikuinii ei oleks tahtnud.

long time no see

oh elu elukest. ikka pööristes. emotsioonid aina sügavamad... ei teagi kas see on mingi ealine iseärasus, vôi lihtsalt on julgust rohkem. ja ei teagi kas see on hea vôi siis halb. no mis küsimus... ikka miljon korda parem kui tuim äraolemine. see et enamus päevi viimasel ajal on küll olnud siuksed hobuse-naeratus ees ja tahe kôiki kallistada, on siiski päevi ka sellised nagu eile, kus enda rongi alla viskamine tundub koige loomulikum asi mida üldse teha. sest tegelikult on barjäär loodud... vaevalt keegi tähelegi paneks. ja lihtsalt ei viitsi igapäeva nö probleemidaga jännata. rongi alla ma siiski ennast ei viskaks, vane rongijuht. aga ka siuksed päevad löppevad viimasel ajal ikkagi taaskord ahvi-naeratus palgeil. Nagu eile. Vötsin üleeile E-ga, oma vene tsentelmeniga, ühendust ja tulemusena saime eile kokku. Miks ma siis ei naudi seltskonda, kus ma tunnen end nagu printsess ilma et mingis möttes peks tundma, et kuidagi millegagi talle tasuma peaks. Väga mönus öhtu väga mônusa einega ja hea veiniga. Ja kaks kuud polnud ju siiski näinud ka. Tegelt oleks nii palju kirjutada, eriti omast kuumast ja vürtsikast hetke lôbustajast, kes on juba üle kuu ajaks silmapiirile jäänud  ;)  siuke läbiv joon mu viimase aja tralli kôrvalt olnud...  oma frankfurdi seiklustest  ja Dhruvist ja sellest, et ma temaga enam ei räägi! aga hilja on juba. homme ehk :)

Jätkuvalt..

Niisisi lähen tsekkame selle bisness city taas üle. Mind ei tômba küll sinna niisama miski enam tagasi. Aga kui keegi vana sôber kellega sai kunagi pea 6 kuud ainult ninapidi koos oldud tuleb New Yorgist seda väisama siis lähen küll jah. Paistab, et me pole suurt kumbki muutunud, ajame oma pläraga teineteist ainult hulluks. Kuna ma tean linna ikka märksa paremini, siis vôtsin tema hotelli bookimise ka enda kaela. Aga no paras peavalu, kui hinna kohta pärides arvab mees, et peaks alla 5000 euri jääma jne. Ja samasuguse mölaga ajan ma teda samamoodi segaseks. Igastahes sai hotell talle vöetud keset punaste laternate tänavate ilu... sest no üks tingimus oli, et hea oleks kui pea-rongijaama läheduses. No palun väga, 200 meetrit ;)

Must have :D

Olgugi mu eesnimi kôlab parajalt attribuutiliselt, perekonnanimega ma olen ikkagi üsna rahul. Vastupidiselt eesnimele on seda ikka märksa lihtsam meelde jätta, nii eesti kui mis iganes muus keeles. Inglist räägib ju igaüks hetkel (kes mitte nendega ma ei puutu ka ilmselgelt mitte kokku). Kuigi ma tôesti ei kujuta ette kuidas see nii siinsele kui ingliskeelsele rahvale vastuvôetav on, naljakas on ta igastahes omajagu. Ja ikka ma vôpatan igasugu 'must have' ja 'must be' vôi siis prantslastel kombekohaselt 'le must' loosungi peale. Ôigemini ei vôpata, muigan pigem. Tuleb ette isegi küsimusi, et kas see ongi tôesti mu päris nimi :D No jeerum. Nii egotsentrilist muljet ma loodetavasti ikka tegelikult kellegile ei jäta, et vôtaks endale siukse sildistuse heast peast. 
Tahan G-d näha..no seda uut. Ta peaks peagi puhkusereisilt ka tagasi jôudma. Prantslastest rääkides, seesama kes praegu seal firmas töötab, D, temaga sai ka eelmine nädal kohvitatud ja lobisetud. Ta on ägedam kui ma siiamaani arvasin ja lisaks ülisportlik. Sel nädalal oli ta tsehhis mingil iron-man i taolises üritusel. Lisaks on ilmselt törts mehelikkust ja enesekindlust vahepeal juurde tulnud. Alati positiivne vaadata. Ah mulle need prantslased meeldivad, ma ei saa sinna midagi parata. Kogu nende veidruse juures on ikka vist ainult prantslastel ja öigetel venelastel veel need vanad väärtused pisut pidama jäänud. Ja naine vöib ennast vabalt naisena ja ülihoolitsetud tunda.
Ühesönaga tahaks G-d näha :)